Prantsusmaa kuningas Karl VII (22. veebruar 1403 – 22. juuli 1461) oli Prantsusmaa kuningas alates 1422. aastast kuni oma surmani. Tema isa, Prantsusmaa kuningas Karl VI, ei olnud teda kirjalikult päranduseks kinnitanud ning 1420. aasta Turu leping (Treaty of Troyes) andis Inglismaale õiguse Prantsusmaa kroonile, mistõttu Karl VII oli pikka aega tegelikult vaid kuninglik pretendent. Ta krooniti kuningaks alles 17. juulil 1429 Reimsis, sest sel ajal kontrollis Inglismaa suurt osa Prantsusmaast ja paljud provintsid olid eelkõige Burgundia toetuse tõttu vaenuliku suhtumisega. Teda hakati nimetama ka "Bourges'i kuningaks", sest Bourges oli üks väheseid linnu, mida ta varasel valitsemisajal kontrollis ja kus tema võim praktiliselt piirdus.
Jeanne d'Arc ja sõjategevus
Jeanne d'Arc mängis Karl VII kroonimisel ja tema positsiooni tugevdamisel silmapaistvat rolli: 1429. aastal aitas ta katkestada Orléansi piirangu, korraldas katse panna kuninglik võim Reimsisse ja saatis Karli pidulikult kroonitavaks. Jeanne'i tegevus muutis avalikku arvamust ja andis Karlile olulise legitiimsuse impulsi. Jeanne jäi siiski sõjategevuses ohtlikku positsiooni ning 1430. aastal langes ta Burgundlaste kätte, kes müüsid ta inglastele. Inglased mõistasid ta 1431. aastal Rouenis rohumaaretuse ja ketserluse süüdistustega süüdi ning ta hukati põletamise teel 30. mail 1431. Karl VII ei suutnud või ei otsustanud teda lunastada; hiljem, 1456. aastal, korraldati Jeanne'i kohtuprotsessi tühistamine ja rehabiliteerimine.
Valitsemine ja reformid
Karl VII valitsemisajal saavutati järkjärguline sõjaline ja administratiivne üleminek, mis lõi aluse tugevale keskvalitsusele. Ta algatas regulaarse kuningliku sõjaväe loomise (Compagnies d'ordonnance) ja reformis maksusüsteemi, et tagada püsiv rahastamine sõjaväele. 1438. aasta Bourgesi pragmaatika (Pragmatic Sanction of Bourges) tugevdas kuninga ja Prantsuse kiriku suhteid ning andis teatud autonoomseid õigusi Prantsuse kirikule, kuigi see tekitas pingeid paavstiga. Majanduslikku tuge pakkusid ka mõjukad kaupmehed ja finantsmehed nagu Jacques Cœur, samas kui poliitilises elus mängisid tähtsat rolli mitmed mässumeelsemad ja mõjutajad nagu Arthur de Richemont ja Georges de la Trémoille.
Saja-aastane sõda ja pärand
Saja-aastane sõda kulmineerus Karl VII valitsemise lõppfaasis. Inglise vägede väljapressimine Prantsusmaa maismaapinnast toimus järk-järgult; tähtsaimad võidud 15. sajandi keskpaigas (nt Formigny ja viimaks Castillon 1453) kindlustasid Prantsusmaa kontrolli suure osa territooriumide üle. Sõda lõppes praktikas 1453. aastal võiduga, jättes inglastele ainsana püsiva positsiooni Calais' ümbruses (mida nad hoidsid kuni 1558. aastani). Karl VII suri 22. juulil 1461; tema pärandiks jäi rahvusriigi tugevnemine, regulaarne kuninglik armee ja administratiivsete reformide alused, mis võimaldasid järgneval põlvkonnal (sh Louis XI) edasist konsolideerimist ja keskvalitsuse tugevdamist.