Claude Lévi-Strauss (hääldub [klod levi stʁos]; 28. november 1908 - 30. oktoober 2009) oli prantsuse antropoloog. Ta sündis prantsuse juudi vanemate lapsena Brüsselis. Ta kasvas üles Pariisis. Ta tuli välja struktuurilise antropoloogia, mis on idee, et inimesed mõtlevad maailmast vastandite kaudu - näiteks kõrge ja madal, sees ja väljas, elu ja surm - ning et iga kultuuri saab mõista nende vastandite kaudu. "Algusest peale," kirjutas ta, "kasutab visuaalse tajumise protsess binaarset vastandamist." [Strukturalism ja ökoloogia, 1972].

Varane elu ja akadeemiline tee

Lévi-Strauss õppis Pariisis filosoofiat ja alustas karjääri kooliõpetajana. 1930. aastatel töötas ta Brasiilias, kus ta viibis pikki välitöid ja uuris kohalikke põlisrahvaid — see kogemus mõjutas tugevalt tema teoreetilist mõtlemist. Sõja ajal emigreerus ta Ameerikasse ja töötas mitmetes teadusasutustes, sealhulgas New Yorgis. Pärast Teist maailmasõda naasis ta Prantsuse akadeemilisse elu: ta rajas ja juhtis antropoloogiaõpetust ning pidas loenguid nii École pratique des hautes études kui ka Collège de France'is, kus ta omas suurt mõju järgnevatele põlvkondadele.

Peamised ideed ja meetod

Lévi-Strauss on tuntud eelkõige struktuurilise antropoloogia poolest. Tema põhiväide oli, et inimeste mõtlemises on peidetud universaalsed struktuurid, mida saab paljastada kultuuriliste nähtuste — näiteks müütide, suguluskorra, toitumise ja rituaalide — analüüsi kaudu. Ta võttis inspiratsiooni strukturaalsest keeleteadusest (F. de Saussure'i traditsioonist) ja rakendas sarnaseid mõisteid kultuurilise materjali korrastamisel.

Mõned tema tuntud kontseptsioonid:

  • Binaarsed vastandid — kujuteldavad paarid nagu elu/surm, toores/keedetud jms, mille kaudu tähendus sünnib.
  • Bricoleur (ehk "tegev meister") — metafoor selle kohta, kuidas inimkogukonnad loovalt kasutavad olemasolevaid elemente uute tähenduste loomiseks, vastandudes "insenerile", kes planeerib süsteemi nullist.
  • Struktuurne analüüs müütides — Lévi-Strauss muutis müütide uurimise viisi, otsides nendes korduvaid suhteid ja pöördpunkte, mis peegeldavad sügavamaid mõtlemise mustreid.

Tähtsamad teosed

Lévi-Straussi sulest ilmus mitu mõjukat teost, mis tutvustasid tema ideid laiemale avalikkusele ja teadusringkondadele. Kõige tuntumad on:

  • Les Structures élémentaires de la parenté (1949) — analüüs sugulusstruktuuridest ja abielu- ning vahetusmustritest.
  • Tristes Tropiques (1955) — reisikirjeldus, mis sisaldab ka mõtisklusi antropoloogia ja modernsuse teemadel; teos tõi Lévi-Strauss'ile laiemat tuntust väljaspool akadeemiat.
  • La Pensée sauvage (1962) — eesti keeles sageli tõlgituna "Metsik mõte" või "Algeline mõistus"; käsitleb mõtteviise, mis ei kuulu teadusliku ratsionaalsuse raamidesse ning tutvustab bricoleuri kontseptsiooni.
  • Mythologiques (1964–1971) — neljaosaline uurimustöö müütide struktuurist Ameerikas ja väljaspool, kus ta näitas, kuidas näiliselt erinevad lood peegeldavad sarnaseid sügavamaid mustreid.

Mõju ja kriitika

Lévi-Strauss mõjutas tugevalt antropoloogia, sotsioloogia, kirjandusteaduse ja filosoofia arengut 20. sajandil. Tema mõtted struktuurist ja universaalsetest mõtlemise reeglitest andsid tõuke nii teoreetilisele tööle kui ka interdistsiplinaarsetele aruteludele.

Samas on tema lähenemist kriitiseeritud mitmel põhjusel: mõned teadlased on märkinud, et struktuuriline lähenemine võib ignoreerida ajaloolist muutumist, konteksti ja inimeste individuaalset panust; teine kriitika puudutab võimaliku eurotsentrismiga kaldumist ja raskusi tõlgendada väga erinevate kultuuride nüansse ühe universaalse teoreetilise raamiga. Viimastel aastakümnetel on struktuuriline antropoloogia osaliselt asendunud või ühendatud uute suundumustega, näiteks poststrukturalismi ja kultuuriteooriaga.

Pärand ja viimased aastad

Claude Lévi-Strauss elas üle saja aasta ja suri 30. oktoobril 2009 Pariisis. Tema töö on jäänud oluliseks lähtepunktiks neile, kes uurivad, kuidas inimühiskonnad loovad tähendust ja kuidas kultuurilised mustrid peegelduvad igapäevaelus, müütides ja sugulusstruktuurides. Paljud tema terminid ja analüüsimeetodid on tänaseni kasutuses nii akadeemilises uurimuses kui ka laiemas intellektuaalses diskursuses.