Keiser Suinin (垂仁天皇, Suinin-tennō) oli Jaapani 11. keiser traditsioonilise järjestuse järgi. Ajaloolased peavad keiser Suininit legendaarseks isikuks; nime Suinin-tennō lõid talle postuumselt hilisemad põlvkonnad.
Selle keisri elu- või valitsemisajale ei saa määrata kindlaid kuupäevi. Varasemate keisrite tavapäraselt aktsepteeritud nimed ja järjestus kinnitati "traditsiooniliseks" alles keiser Kammu valitsemisajal, kes oli Yamato dünastia 50. monarh.
Gukanshōs on kirjas, et Suinin valitses Tamaki-no-miya paleest Makimukus, mida hakatakse nimetama Yamato provintsiks.
Suinini kohta säilinud teave pärineb peamiselt vanadest lääne-jaapani kroonikates, eelkõige Kojiki ja Nihon Shoki, kus tema nimetus, perekondlikud sidemed ja legendeeritud teod on kirja pandud. Need allikad segavad sageli mütoloogiat ja hiljem kokku kirjutatud ajalugu, mistõttu on raske eristada fakti ja legendi.
Traditsiooniliselt paigutatakse Suinin nimekirjadesse pärast keiser Sujinit ja talle järgneva keisrina mainitakse tavaliselt keiser Keikõt. Tema sugupuust, pärijatest ja mõnest temaga seotud loos esineb ka tuntud tegelasi: näiteks Yamatohime-no-mikoto, keda allikad kujutavad Suinini tütrena ja kes on seotud Ise pühamu (Ise Jingu) asutamise legendiga — talle omistatakse olulist rolli pühamu asukoha valimisel ning hilisema saiō (imperiaalne preestrinna) traditsiooni algatuses.
Modernsed ajaloolased ja arheoloogid käsitlevad Suinini ning mitmeid varasemaid "keisreid" peamiselt legendaarsete või poollegendaarsete isikutena: otseseid kaasaegseid kirjalikke tõendeid või selgelt temaga seotud arheoloogilisi andmeid napib. Paljud teadlased rõhutavad, et varajase Jaapani poliitiline ja kultuuriline areng oli mitmekesine protsess, mille resultaate hilisemad kroonikad interpreteerisid kui järjepidevat imperiaalse dünastia ajalugu.
Imperiaalsete pärimuste järgi on Suinini mälestuseks säilinud mitmed kohapõhised lood ja rituaalid ning tema nimega seostatakse teatud muinaspaiku ja kalme. Kaasaegne riiklik kantselei (Imperial Household Agency) on traditsiooniliselt määranud mõnedele varajastele keisritele hauad või mälestuspaigad, kuid selliste määrangute seos ajaloolise isikuga on sageli pigem kultuuriline ja rituaalne kui teaduslikult kinnitatud.
