Kojiki ehk Furukotofumi (古事記), mida inglise keeles sageli nimetatakse ka "Records of Ancient Matters", on vanim Jaapanis teadaolev säilinud tekst. Tekst valmis ja anti välja 712. aastal pKr emantsipeeritult keisrinna Gemmeile, kelle korraldusel kogusid ja koostasid materjali ametnikud ning kõnelejad. Kojiki ühendab Jaapani mütoloogia, šintoismi uskumused ning varaseid rahvapärimusi ja keisrite ametlikke genealoogiaid: raamatus on segunenud lood jumalate, loomisepõhiste müütide ja mitmete varajaste keisrite legendid. Seetõttu on sageli raske eristada tekstis puhtalt ajaloolist teavet ja sümboolseid-legendaarseid kujutisi; traditsiooni kohaselt pärinevad Jaapani keisrid päikesejumalanna Amaterasust, mis on üks peamisi kirjeldusi, mida Kojiki edasi annab.
Sünniloome, autorid ja struktuur
Kojiki koostamine toimus valitseva õukonna tellimusel. Teksti vormistas ametlikku kuju andes peamise kirjaliku töö Ō no Yasumaro, kes kasutas selleks suuliselt edasi antud materjali — eelkõige mälutraditsioone, mida oli meelde jätnud ja esitanud kuulsaks peetud mälutraditsiooni valdaja Hieda no Are. Tekst anti kokku 712. aastal. Kojiki jaguneb traditsiooniliselt kolmeks osaks ehk "maki": kamitsumaki (jumalate ajastu ja loomislood), nakatsumaki (jumalate järeltulijate ja varajaste valitsejate lood) ning shimotsumaki (hilisemate keisrite saagad ja sündmused). Raamatus on nii poeetilisi müüte (näiteks Izanagi ja Izanami, Amaterasu ja Susanoo, Yamata no Orochi) kui ka keisrite päritolu ja järeltulijate nimekirjad, mis kinnitavad keisrite järelsuhet jumaliku päritoluga.
Keel ja kirjaoskus
Tekstile esineb sageli väide, et Kojiki on "kirjutatud hiina keeles". See vajab täpsustamist: Kojiki on kirjaoskuslikus vormis koostatud, kasutades hiina märke, kuid neid märki kasutati peamiselt jaapani häälduse edastamiseks (tuntud kui man'yōgana), mitte otseselt hiina grammatika ja tähenduse loogikaga. Teisisõnu, hiina keele tundja ei saa Kojiki otse loetuna aru ilma vanajaapani keele taustata, sest märgid töötavad peamiselt helide märkimiseks ja tekst järgib jaapani sõnajärge ja morfoloogiat. See muudab teksti tänapäeva lugeja jaoks keerukaks: vanajaapani keele vormid, man'yōgana kasutus ja hilisemad grammatikaerinevused nõuavad erioskusi ja kommentaare.
Tähendus ja mõju
Kojiki on šintoismile, Jaapani kultuuri ja rahvuslikule identiteedile ülitähtis allikas. See on olnud aluseks keisririigi legitiimsuse mõtestamisele, sest tekst esitab keisrite sugupuu kui jumaliku õigeuse jätkumist. Lisaks on Kojiki rikas allikas folkloristika, religiooniajaloo ja varakeelse kirjanduse uurimiseks. Tema tähtsust tõstsid esile ka Edo-perioodi kokugaku (rahvuslike tekstide uurimise) teadlased, kellest kuulsaim on Motoori Norinaga, kes koostas üksikasjalikke kommentaare ja tõlgendusi.
Teksti säilimine ja tõlgendused
Algsest 712. aasta koopiaid pole enam säilinud; tänapäeval kasutatavad väljaanded põhinevad hilisematest käsikirjade koopiatest ja redaktsioonidest. Teksti tõlgendamine on olnud ja on jätkuvalt akadeemilise debati objekt: ajaloolased, filoloogid ja usuteadlased üritavad eristada mütoloogilisi kujundeid tegelikust ajaloost ja selgitada, kuidas tekst peegeldab 8. sajandi poliitilisi ja ideoloogilisi vajadusi. Kojiki on tõlgitud ja kommenteeritud mitmesse tänapäevasesse keelde ning seda uuritakse nii kirjandusliku pärandi kui ka religioosse repertooorina.
Kokkuvõtlikult on Kojiki unikaalne dokumendikogum, mis ühendab müüti ja mälestust; see toimib nii religioosse kanonina šintoismi traditsioonis kui ka hindamatu allikana Jaapani varase keele, mõtlemise ja riikliku eneseesituse uurimiseks.

