Ferdinando II de' Medici (1610–1670) — Toscana suurhertsog 1621–1670

Ferdinando II de' Medici (14. juuli 1610 - 23. mai 1670) oli Toscana suurhertsog aastatel 1621-1670. Ta oli Cosimo II de' Medici ja Maria Maddalena Austria vanim laps. Tema 49-aastase valitsemise ajal kukkus Medici pank kokku. Ta abiellus Vittoria della Rovere'ga, kellega tal oli kaks last: Cosimo III de' Medici, tema hilisem järeltulija, ja Francesco Maria de' Medici, kirikuvürst.

Varajane elu ja regentsus

Ferdinando II sai suurhertsogiks olles vaid kümneaastane pärast isa Cosimo II de' Medici surma 1621. Algul valitsesid tema nimel regendina ema Maria Maddalena Austria ja vanaema Christina de' Lorraine, kuni Ferdinando võttis järk-järgult täisealise valitsemise üle (regentsusperiood lõppes 1628. aasta paiku).

Valitsemine ja välispoliitika

Ferdinando II püüdles stabiilse sisepoliitika poole ja püüdis säilitada Toscana positsiooni Itaalia väikeriikide seas. Tal tuli toime mitmete raskustega, sealhulgas 1629–1631 toimunud suuremahulise katkuepideemia ja sõjaliste survega Põhja-Itaaliast. Toscana püüdis säilitada neutraalsust suurriikide vahel, kuid piiratud ressursid ja geopoliitilised mängud vähendasid hertsogkonna mõjukust Euroopas.

Majandus ja pangandus

Päris kindlasti kestis Ferdinando valitsemise ajal Medici perekonna majandusliku mõju nõrgenemine. Varasemad pangandusvõlad, halb finantsjuhtimine ja üldine majanduslangus Euroopas kurnasid Toscana rahandust; seetõttu vähenes Medici panganduse tähtsus ja finantssituatsioon halvenes. Suurhertsogkond püüdis elavdada kohalikke tööstusharusid, eelkõige siidi- ja tekstiilitööstust, ning rakendas mitmesuguseid maksureforme, kuid need ei suutnud täielikult peatada pikaajalist majanduslikku taandumist.

Teadus, kunst ja kultuur

Ferdinando II oli tuntud kui teaduse toetaja ja patrooni-mentaliteediga suurhertsog. Ta toetas astronoomiat ja katsemeetodeid ning oli ümbritsetud teadlaste ja instrumentide tegijatega. Kuulsa teadlase Galileo Galilei tööle oli Ferdinando perekonnal ajalooliselt lähedased sidemed — suurhertsog ja Firenze õukond olid Galileole varakult soodsad, kuigi 1633. aasta kohtuprotsess ja selle tagajärjed olid keerulised ning vähendasid tema avalikku tegevust. Hiljem, 1650.–1660. aastatel, kandis Firenze teaduselu vilja: Accademia del Cimento (asutatud 1657) ja teised rühmitused katsetasid uusi teaduslikke meetodeid ning said hertsogi patrooniks.

Perekond ja pärand

Ferdinando abiellus Vittoria della Rovere'ga (nende abielu sõlmiti 1633) ning peresündinud pojad olid Cosimo III de' Medici, kes järgnes talle troonil, ja Francesco Maria de' Medici, kes sai kirikuvürstina olulise positsiooni. Ferdinando valitsemine jättis pärandiks kõrvutiselt kultuurilise panuse ja teaduse toetuse ka mureliku majandusliku pärandi: Medici majanduslik ja poliitiline mõjukus vähenes järk-järgult järglaste ajal.

Surm ja matused

Ferdinando II suri 23. mail 1670. Ta maeti traditsiooniliselt Medici perekonna matmiskohas Firenzes, Medici kabelites San Lorenzo basiilikas. Tema poeg Cosimo III de' Medici sai järgmiseks suurhertsogiks.

Kokkuvõte: Ferdinando II valitsusaeg oli pikk ja mitmetahuline: see jääb meelde nii teadusliku patrooni, kunstide ja teaduse toetamistena kui ka perioodina, mil Medici perekonna rahaline ja poliitiline võim vähenes ning Toscana seisis silmitsi majanduslike ja sotsiaalsete raskustega.

Otsing