Cosimo III de' Medici (14. august 1642 – 31. oktoober 1723) oli Toscana eelviimane suurhertsog, kes valitses aastatel 1670–1723. Ta oli Toscana suurhertsog Ferdinando II vanem poeg ja tema ema oli Vittoria della Rovere. Cosimo pikk, 53 aastat kestev valitsemisperiood on Toscana ajaloos pikim ning sellele iseloomulikud range religioossus, moraali- ja haldusmeetmed ning pikaajaline majanduslik ja poliitiline langus.

Valitsemine ja poliitika

Cosimo III oli tuntud oma sügava religioossuse ja konservatiivse maailmavaate poolest. Tema valitsusajal võeti vastu mitmeid seadusi ja määrusi, mis piirasid avalikku käitumist, propageerisid ranget moraali ning suurendasid kiriku ja inkvisitsiooni mõju avalikus elus. Ta pööras tähelepanu korra hoidmisele, religioossele distsipliinile ning perekondlike ja ühiskondlike normide kaitsele.

Majandus ja sotsiaalne olukord

Kuigi Toscana oli varem tähtis kultuuri- ja kaubanduskeskus, süvenes Cosimo III valitsemise ajal regiooni majanduslik taandareng. Põhjuseid on mitu: rahvusvahelise kaubanduse suundumuste muutumine, tööstuse ja käsitöö osavõtu kahanemine, kõrged maksud ning administratiivne jäikus. Ka riigikassa olukord halvenes – suur hulk seadusandlikke piiranguid ja vähene innovatsioon tekitasid investeeringute languse ning elatustaseme püsiva languse paljudes piirkondades.

Kultuur ja haridus

Erinevalt mitmetest varasematest Medici valitsejatest, kes olid tuntud suuremeelse patroonluselu ja teaduse toetamise poolest, oli Cosimo III-l pigem ettevaatlik suhtumine uutesse ideedesse. Ta ei katkestanud täielikult kunstide ja kultuuri toetust, kuid tema valitsemisaja lõpp näitas Medici võimu ja ressursside kahanemist. Suurt osa linna kunstivaramustest ja erapärasest kollektsioonist õnnestus siiski säilitada tänu hilisematele pingutustele, eriti tema tütre töös.

Isiklik elu ja perekond

Cosimo abiellus Marguerite Louise d'Orléans'ile, kes oli Louis XIV nõbu. See liit oli tihti rahulolematu ja kirglik; abielu ei olnud harmooniline ning Marguerite Louise lahkus lõpuks Toscanast, jättes Corte ja naastes Pariisi, kus ta elas suure osa ülejäänud elust Montmartre'i kloostris. Neil sündis kolm last:

  • Anna Maria Luisa (1667–1743) – hiljem Pfalzi elektress (Electress Palatine), kelle pühendumine kunstivaramu säilitamisele osutus otsustavaks Toscana kultuuripärandi tuleviku jaoks.
  • Ferdinando (1670–1713) – Cosimo vanem poeg, kes suri isa elus olles ja kelle enneaegne surm süvendas pärijakriisi.
  • Gian Gastone (1671–1737) – Cosimo noorem poeg, kes päris trooni pärast Cosimo surma ja kelle valitsemine lõppes Medici dünastia meheliku sugupuude väljasuremisega; teda nimetatakse Gian Gastone de' Medici.

Pärimise küsimus ja Toscana tulevik

Cosimo püüdis hilisemas elus saada ametlikku tunnustust oma tütre Anna Maria Luisa kui pärija õigustele, kuid euroopalised suurvõimud ja eriti Püha Rooma keiser Karl VI ei nõustunud naiste otsese pärimisõiguse täieliku tunnustamisega. Selle tõttu kujunes Toscana tuleviku osas keerukas rahvusvaheline poliitika. Medici meesliini väljasuremise järel läks Toscana 1737. aastal üle Lorraine'i majale, mille juhtmõtteks sai Euroopa diplomaatia suurriikide kokkulepe (hilisemaks suurhertsogiks sai Francis Stephen of Lorraine).

Pärand ja tähendus

Cosimo III pärand on mitmetahuline. Tema pikk valitsemisaeg tähistas Medici dünastia lõppjärku: traditsiooniline omavaheline mõju ja varandus kahanesid, samas kui konservatiivne sotsiaal- ja religioonipoliitika muutis Toscana siseelu. Kuid kõige olulisem pärand tuli läbi tema tütre Anna Maria Luisa—tema pingutused Medici kunstikollektsioonide ja muinsuste säilitamiseks tagasid, et suur osa Toscana kultuuriväärtustest jäi piirkonda ja on tänini nähtav.

Cosimo III valitsemine on seega ajalooliselt tõlgendatav nii nagu aeg, mil Toscana territoriaalne ja majanduslik tähtsus vähenes, kui ka kui periood, mis ette valmistas tingimused tänaseks rikkalikuks kunstilise pärandi säilitamiseks.