Lorraine'i suguvõsa sai alguse tänapäeva Prantsusmaal asuvast Lorraine'i hertsogkonnast. Alguses valitses perekond peamiselt Lotringi (Lorraine) piirkonda, hiljem aga laiendas oma mõjuvõimu ja auastmeid väljaspool seda piirkonda. Lotringi hertsogid olid olulised feodaalvõimud Lääne‑Euroopas ning nende sugupuudest arenesid mitu tähtsat liini, mille mõju ulatus mitmesse Euroopa riiki.

Ühinemine Habsburgitega ja Habsburg‑Lotringi dünastia

Lotringi suguvõsa tõeline rahvusvaheline tähtsus sai alguse siis, kui hertsogid Lotringist sidusid end Habsburgide põlvega. Toscana suurhertsogkonna mainimine tekib ajaloolisest vahetusest, mille käigus Lotringi pärijad ja Habsburgide pärijad omandasid erinevaid kroonilisi ja territooriumilisi õigusi. Keisrinna Maria Theresia abiellus ühe Lotringi hertsogiga — František Stefaniga (Francis Stephen) — ja sellest abielust sündis uus valitsev liin, mida tavaliselt nimetatakse Habsburg‑Lotringi (saksa keeles Habsburg‑Lorraine või Habsburg‑Lothringen) dünastiaks. See liit ühendas Lotringi suguvõsa võimu ja Habsburgide laia mõjuvõimu, moodustades ühe Euroopa ajaloo mõjukama valitseva maja.

Peamised liinid ja valitsusperioodid

  • Imperiaalne‑austria liin: Habsburg‑Lotringi sünnist alates kuulusid dünastia liikmete hulka Austria ülemvõimu kandjad — Maria Theresia ja tema pojad, kelle järel tuli rida keisereid ja kuningaid, kes valitsesid Habsburgide valdustes Kesk‑ ja Ida‑Euroopas. See liin jäi Euroopa poliitikas keskseks kuni Esimese maailmasõjani ja Austria‑Ungari impeeriumi lagunemiseni 1918. aastal.
  • Toscana (suurhertsoglik) liin: Lotringi pärijad olid seotud ka Toscana suurhertsogkonnaga; mitmed dünastia esindajad valitsesid suurtükikogemusega Itaalias kuni 19. sajandi keskpaiga poliitiliste ümberkorraldusteni ja Itaalia ühinemiseni.
  • Muud cadet‑liinid: Lotringi päritolu hargnes ka teisteks harudeks, mis omandasid tiitleid ja valdu erinevates piirkondades (näiteks prantsuse guiside haru ajaloolistes allikates).

Tähtsamad valitsejad ja sündmused

Habsburg‑Lotringi dünastia iseloomustab mitmete mõjukate valitsejate järjepidevus: Maria Theresia (valitses Habsburgide pärandit 1740–1780) käivitas olulisi reforme ja moderniseerimisi; tema abikaasa František Stefan sai 1745. aastal Püha Rooma impeeriumi keisriks (Francis I); järgnevad põlvkonnad — Joseph II, Leopold II, Francis II — mängisid keskset rolli Euroopa poliitikas 18. ja 19. sajandil. Francis II oli Püha Rooma keiser kuni 1806. aastani ja kuulutas end 1804. aastal Austria keisriks (hilisem Austria‑Impeerium).

Pärand ja kultuuriline mõju

Habsburg‑Lotringi suguvõsa pärand on mitmekesine: perekond oli suur patroon kunstidele, arhitektuurile ja teadusele ning selle valitsemisperioodil kerkisid paljud tuntud hooned, muuseumid ja akadeemiad Kesk‑Euroopas. Poliitiliselt kujundasid nad kaartide ümberpaigutamist ja diplomaatilist võrgustikku sajandite vältel. Majanduslikult ja kultuuriliselt jäid nende mõjud alles ka pärast monarhiate kadumist 20. sajandi alguses.

Tänapäev ja perekonna staatus

Habsburg‑Lotringi peamine ja praegu ainus allesjäänud liin, mida mõnikord nimetatakse Habsburg‑Lotringiks, on üks Euroopa ajaloo pikaajalisemaid valitsevaid dünastiaid.[1] Perekonna ametlikud riiklikud tiitlid kaotasid suure osa oma poliitilisest tähendusest pärast 1918. aastat, kui Austria‑Ungari impeerium lagunes ja monarhilised õigused enamikus selle pärandriikides kaotati. Tänapäeval kannavad perekonnaliikmed neid tiitleid peamiselt ajaloolise ja ceremoniaalsete tähendusena.

Perekonna praegune juht on Karl von Habsburg (Karl Habsburg‑Lothringen), Otto von Habsburgi poeg. Karl on tuntud kultuuri- ja ajalookaitse, Euroopapoliitika ja avaliku elu tegevuste kaudu; tema positsioon on eelkõige perekonna pea rollis ja ajalooliste pealkirjade kandmine pigem formaalses tähenduses.

Kokkuvõte

Lotringi suguvõsa ajalugu ühendab kohalikud feodaalsed juuri ja suure Euroopa dünastilise mõjuvõimu, kui see liitus Habsburgidega. Habsburg‑Lotringi nimi tähistab seda ühendust ning selle läbi kujunes üks olulisemaid valitsevaid perekondasid Euroopas, kelle poliitiline, kultuuriline ja majanduslik pärand on tunda ka tänapäeval.