Lorraine'i hertsogkond oli Mandri-Prantsusmaal asunud iseseisev hertsogiriik, mis kuulus formalselt ka Püha Rooma keisririigi alla. Kuigi territoriaalselt paiknes see enamasti tänase Prantsusmaa alal, säilitas hertsogkond oma eripära, õigusliku staatuse ja tihedad ühiskondlikud seosed nii Saksa kui ka Prantsuse mõjupiirkondadega.
Ajalooline ja geograafiline taust
Hertsogkonna keskseks linnaks oli algselt Nancy. Aja jooksul nihkus poliitiline ja kultuuriline elu ka teistesse linnadesse, eelkõige Lunéville'i, mis 18. sajandil sai hertsogite peamiseks residentsiks. Lorraine asus tähtsal transpordi- ja kaubateel Ida- ja Lääne-Euroopa vahel ning selle territoorium hõlmas mitmesuguseid maastikke: põllumajandusmaad, metsasid ja tööstuslikumaid piirkondi, kus kasvas käsitöö ja tekstiilitööstus.
Valitsejad ja dünastiaühendused
Hertsogkonna valitsejateks oli Lorraine'i kuulus aadliperekond, kes sageli sõlmis perekondlikke ja poliitilisi liiteid Prantsuse aadelkonnaga. Näiteks abiellusid hertsogkonna perekonna liikmed sagedasti teiste Prantsuse aadlikega, sealhulgas Prantsuse kuningliku perekonna printsessidega. Seda kasutati nii liitluse tugevdamiseks kui ka mõjupiirkondade tasakaalustamiseks.
Hertsog Leopold I ja tema abikaasa olid Lorraine'i printsi Charles Alexander'i ja Püha Rooma keisriFrancisI vanemad (tema kaudu olid nad Marie Antoinette'i vanavanemad). Nende tütred ja pojad mängisid olulist rolli Euroopa suurriikide poliitikas ning ühe haru kaudu ühines Lorraine'i dünastia Habsburgidega, moodustades hiljem Habsburg–Lorraine'i suguharu.
Lunéville ja kultuuriline elu
18. sajandil kujunes Lunéville'ist elegantne residents ja kuurort, mida mõnikord nimetati Lorraine'i pealinnaks. Grand Château de Lunéville, mis ehitati 1702. aastal vana lossi asemele, oli Lorraine'i hertsogi residents kuni hertsogkonna annekteerimiseni Prantsusmaale 1766. aastal. Loss projekteeriti Versailles' stiilis, et rahuldada Leopoldi abikaasat, Louis XIV vennatütart Élisabeth Charlotte d'Orléans'i, ning see sai tuntuks kui "Lotringi Versailles". Kompleksi juurde kuulusid ulatuslikud aed- ja puhkealad ning kabel, mille projekteeris arhitekt Germain Boffrand. Lunéville kuulus sel perioodil Euroopa kultuurikõverasse, kus toimusid mitmesugused kuiiskondlikud üritused, kirjandus- ja muusikielu ning kunstiline väljendus.
Poliitiline staatus ja anneksioon
Hertsogkonna rahvusvaheline positsioon oli keeruline: kuigi Lorraine oli Püha Rooma riigi vasall, haaras Prantsusmaa tugevat poliitilist ja kultuurilist mõju piirkonna üle. Pärast Poola troonivaidlusi ning Euroopa diplomaatilisi läbirääkimisi 18. sajandi esimesel poolel otsustati hertsogkonna saatuse üle lepitult: Lorraine anti eluaegseks valduseks troonilt kõrvaldatud Poola kuningale Stanisław Leszczyńskile (rahvusvaheliste kokkulepete osa), seejärel pidi hertsogkond pärast selle eluaegse valitseja surma liituma Prantsusmaaga. See lepe fikseeriti 1738. aasta rahulepingutes ning pärast Stanisławi surma 1766. aastal liideti Lorraine Prantsusmaa krooniosaks.
Mõju ja pärand
- Poliitiliselt tähendas anneksioon Lorraine'i lõplikku sulandumist Prantsusmaaga, mis muuhulgas tõi kaasa administratiivse reorganiseerimise ja prantsuse õigus- ning haldussüsteemi juurutamise.
- Sugupuu ja abieluliidud viisid Lorraine'i dünastia tihedamate sidemeteni Euroopa suurriikidega: Lorraine'i järeltulijatest said Püha Rooma riigi valitsejad ning nende sugulused jõudsid ka Prantsuse ja Austria troonidele.
- Kultuuriliselt jäi Lorraine'i pärand nähtavaks arhitektuuris (nt Lunéville loss), kohalikes traditsioonides ja piirkondlikus keelepruugis, kus segunesid prantsuse- ja germaani mõjutused.
Kokkuvõtlikult oli Lorraine'i hertsogkond oluline sillana Prantsuse ja Saksa kultuuriruumi vahel: sõltumatu ja samas geopoliitiliselt haavatav keskmise suurusega keskaja ja varauusaegne monarhia, mille lõpuks liitmine Prantsusmaaga muutis kogu piirkonna ajalugu ja kujundas edaspidist poliitilist kaartimist Euroopas.
