Savoia hertsogkond (1416–1860): ajalugu, pealinnad ja liitumine Prantsusmaaga

Savoia hertsogkond (1416–1860): põhjalik ülevaade ajaloost, Chambéry ja Torino pealinnadest, Sardiinia lisandumisest ning 1860. liitumisest Prantsusmaaga.

Savoia hertsogkond (itaalia keeles Casa Savoia või Duchy of Savoy) oli monarhia, mida valitses Savoia perekond ja mis hõlmas aluseid Põhja-Itaalia ja Edela-Prantsusmaa territooriumidest. Perekond võttis nime oma algselt valdusalast, mille keskuseks olid Alpide lääneosa ja Piemonte madalikud. Savoia dünastia tähtsus kasvas aja jooksul, osaledes Euroopa poliitikas läbi abieluliitude, sõdade ja diplomaatiliste läbirääkimiste.

Ajaloo põhitõed

Savoia valitsejate seisus tõusis ametlikult 1416. aastal, kui keiser Sigismund määras Amadeo (Amedeo) VIII Savoia esimeseks hertsogiks. Perekonna valdusesse kuulusid algselt väikesemõõdulised maakonnad, kuid aja jooksul laienesid need — näiteks Piedmonti piirkondade ja osa Milano alade lisandumisega. Oluline pöördepunkt oli Sardiinia kuningriigi (Regno di Sardegna) liitmine Savoia dünastia võimu alla: 18. sajandi alguses sai Savoia valitseja 1713. aastal ajutiselt Siciliale, kuid 1720. aastal vahetati see territoorium Sardiinia kuningriigi vastu, mis tõstis dünastia staatuse kuningliku trooni tasemele.

Pealinnad ja residentsid

Traditsiooniliselt oli Savoia hertsogkonna pealinnaks Chambéry (prantsuse keeles Chambéry). Chambéry jäi hertsogkonna administratiivseks keskuseks kuni 16. sajandi keskele. 1559–1563 sõjaliste ja poliitiliste muutuste järel otsustas hertsog Emmanuel Philibert (Emanuele Filiberto) oma õukonna ja administratsiooni viia Piemonte südamikku, Torino hulka; sealt alates sai Torino Savoia valitsejate peamiseks residentsiks ja poliitiliseks keskuseks. Perekonna üks tuntumaid elukohti oli Torino kuninglik palee, mis kujunes tähtsaks õukondlikuks ja kultuuriliseks keskuseks.

Ametlikud tiitlid ja valitsetavad alad

Troonipärijale anti tavaliselt tiitel Piemonte printsi.
Savoia valdas eri ajaperioodidel Piemonte madalikku, Savoia (Savoy) mägipiirkondi, Nice’i (enne 1860. aastat) ja vahel ka osi Lombardia/Milaano aladest.
18. sajandist alates kuulus dünastia juhtimise alla ka Sardiinia kuningriik, mis andis perekonnale suurema rahvusvahelise mõju ja võimaldas neil juhtida Itaalias protsessi, mis lõpuks viis riigi ühendamiseni.

Kliimaks: 19. sajand ja liikumine ühinemiseni

19. sajandil muutus Savoia dünastia poliitiline roll veelgi olulisemaks tänu Sardiinia kuningriigi (Regno di Sardegna) juhtimisele ja kodanike- ning nationalismi tõusule Itaalias (Risorgimento). Sardiinia kuningriigi peaminister Camillo Benso di Cavour juhtis riiki diplomaatiliselt ja sõjaliselt, sõlmdes 1859. aastal liidu Prantsuse keisri Napoléon III-ga, mis aitas lüüa Austria mõju Põhja-Itaalias. Pärast 1859. aasta sõjalisi võitlusi ja mitmeid rahvusmeelsete liikumiste samme toimusid läbirääkimised Prantsusmaaga, mille tulemuseks oli 1860. aasta lepingud.

1860: Savoy ja Nice Prantsusmaale

24. märtsil 1860 sõlmiti Torino leping (Treaty of Turin), mis reguleeris Savoia ja Nice’i loovutamist Prantsusmaale. Loovutamine kinnitati ka kohalike plebisciitidega, mille tulemusena liideti need alad Prantsuse riigiga. See tehing oli osa suuremast poliitilisest kokkuleppest: Prantsusmaa toetas Itaalias ühinemist ja vastutasu eest nõuti Savoia ning Nice’i annekteerimist.

Järeltulijad ja pärand

Savoia dünastia jätkas võimu Sardiinia troonil ja selle liige Viktor Emmanuel II (Vittorio Emanuele II) sai 1861. aastal esimese Ühendatud Itaalia kuningana — see tähistas Itaalia peamist ühtsuseetappi. Kuigi hertsogkonna sõltumatu poliitiline üksus lõppes 1860. aastal, jäi Savoia perekonna pärand tugevaks: arhitektuurilised mälestusmärgid, paleed, administratiivsed traditsioonid ning roll Itaalia rahvusliku ühinemise juhtimisel on tänapäeval ajalooliselt olulised.

Kahtlemata oli Savoia hertsogkond strateegiliselt tähtis Euroopa ajaloos: asudes Alpide ja madalama Piemonte vahel, kontrollis see olulisi transiit- ja sõjalisi marsruute ning mängis aktiivset rolli Euroopa dünastiliste ja geopoliitiliste muutuste käigus.

Hertsogiriigi asukoht 1600. aastal.

Regendid

Prantsusmaa kuninganna Christine oli oma poegade Francis Hyacinthi ja hiljem Charles Emmanuel II regent.
Marie Jeanne Savoia regent oma poja, tulevase Sardiinia kuninga Victor Amadeus II alaealisuse ajal aastatel 1675-1680.
Victor Amadeus, Piemonte vürst, hertsogkonna regent oma isa asemel 1713. aastal.

Küsimused ja vastused

Küsimus: Mis oli Savoia hertsogkond?

V: Savoia hertsogkond oli Põhja-Itaalias ja Edela-Prantsusmaal asuv monarhia, mida valitses Savoia perekond.

K: Milline oli Savoia hertsogiriigi pealinn?

V: Aastatel 1416-1562 oli Savoia hertsogiriigi pealinn Chambéry. Aastatel 1562-1713 oli pealinnaks Torino.

K: Millise tiitli sai tavaliselt Savoia hertsogkonna pärija?

V: Savoia hertsogkonna pärijale anti tavaliselt Piemonte printsi tiitel.

Küsimus: Mis oli Savoia perekonna peamine elukoht?

V: Savoia perekonna peamiseks residentsiks oli Torino kuninglik palee.

K: Kuidas suurenes Savoia hertsogiriigi suurus?

V: Savoia hertsogiriigi suurus suurenes oluliselt tänu sellele, et Savoia perekonna valdustele lisandus Sardiinia kuningriik. Varem oli lisatud ka osa Milano hertsogkonnast.

K: Millised olid Savoia hertsogiriigi naaberriigid?

V: Savoia hertsogiriik oli naaber nii Parma hertsogiriigi kui ka suurema ja jõukama Toscana suurhertsogiriigi naabriks.

K: Mis juhtus Savoia hertsogiriigiga 1860. aastal?

V: 1860. aastal liideti Savoia hertsogiriik Torino lepingu alusel Prantsusmaale. Viimasest Savoia hertsogist, Viktor Emmanuel II-st, sai Itaalia kuningas ja riik liideti tänapäeva Itaaliaga.