Hollandi vastupanuliikumine Teises maailmasõjas — ajalugu ja tegevus
Hollandi vastupanuliikumine Teises maailmasõjas (1940–1945): põhjalik ülevaade ajaloost, tegevusest, sabotaažist, salavõrkudest ja juutide päästmisest Madalmaades.
Hollandi vastupanuliikumine oli hollandlaste liikumine, kes võitlesid Teise maailmasõja ajal Madalmaade Saksa okupatsiooni vastu. Nad tegid seda mitmel erineval moel: organiseeriti relvastatud aktsioone, aga suuremas osas tegutses vastupanu vägivaldatsamata — varjates inimesi, forfeerides dokumente, levitades salajasi väljaandeid ja kogudes luureinfot. Vastupanu võrgustikud aitasid 1944. aasta sügisel varjata ja peita umbkaudu 300 000 inimest, sh juute, põgenikke ning mobilisatsiooni ja reetmise eest varju jäänud hollande.
Liikumise algus ja vormumine
Hollandi vastupanuliikumine arenes aeglaselt ja killustatult. Võimude algne reaktsioon, repressioonid ja range kontroll muutsid organiseerumise raskeks. Olulise pöörde tõi 1941. aasta veebruaris toimunud streik, millega protestiti selle vastu, et natsid küüditasid üle 400 juudi. See juhtum näitas avalikku vastumeelsust ja andis julgustust uutele rühmitustele.
Esimesed rühmad olid tihti väiksed ja kergesti avastatavad. Mõned poliitilised suunad panid aluse oma võrgustikele: näiteks Hollandi kommunistid lõid rakkude süsteemi — väikeseid, iseseisvalt toimetavaid rühmi. Tekkinud olid ka muud amatöörist ja idealismist sündinud gruppide, nagu Bernard IJzerdraati loodud De Geuzen, lisaks alustasid tegevust mõningad sõjaväelised rühmitused nagu Ordedienst ("orduteenistus"). Paljud nendest rühmadesest leiti ja neutraliseeriti natside poolt sõja esimestel aastatel.
Peamised tegevusvaldkonnad
Vastupanu töö oli mitmekesine. Peamistena võib välja tuua:
- Luure ja side: koguti infot Saksa väeüksuste ja ametnike kohta ning loodi sidevõrgustikke liitlastele ja valitsusele põgenema pääsenud isikutele;
- Varjamine ja päästmised: organiseeriti peidupaiku (nn onderduikers), varjates juute ja teisi tagaotsituid perekondades, kirikutes, kloostrites ja farmides;
- Dokumentide võltsimine: valmistati vale-identiteediga dokumente ja toiduratsioonikaarte, mis võimaldasid päästetud inimestel liikuda ja saada toimetulekuks vajalikke ressursse;
- Sabotaaz: kahjustati transpordi- ja sidevõrke, rööviti varusid ning takistati Saksa okupatsioonivõime efektiivsust;
- Allilmne ajakirjandus: ilmusid salajased väljaanded, mis levitasid teavet, säilitasid moraali ja kutsusid üles vastuseisule;
- Alliierte abistamine: aeti alla lastud liitlaste lennukimeeskondi metsadesse ja organiseeriti nende ohutu üleviimine võrgustike kaudu Suurbritanniasse.
Juudi laste ja perede päästmine
Kuigi umbes 75% Hollandi juutidest (umbes 105 000 inimest 140 000-st) hukkus holokausti käigus — enamik neist mõrvati natside surmalaagrites — spetsialiseerusid mitmed vastupanurühmad juudi laste ja perelei päästmisele. Võrgustikud organiseerisid peidupaiku, levitasid võltsitud dokumente ja koordineerisid perede eraldamist, et lapsi saaks paigutada mittejuudi perekondadesse või kirikutesse. Need päästmised olid sageli varjatud kohalikus kogukonnas ja sõltusid suurest hulgast vabatahtlikest, kes riskisid oma eluga.
Repressioonid ja tagajärjed
Natside vastureaktsioonid olid jõhkrad: toimusid massiarreteeringud, hukkamised, küüditamised ja ulatuslikud represioonid, mis mõjutasid nii tegevuses osalenuid kui ka süüdimatuid tsiviilelanikke. Paljud vastupanuliikmed tabati ja hukati; rühmituste sattumine natsi jälgimise alla tõi kaasa laialdasi tagajärgi kohalikele kogukondadele.
Aja jooksul süvenes ka humanitaarne kriis: pärast 1944. aasta suve liitlaste edasiminekut tekkis lääneosas nn "näljahõrb" (Hunger Winter) 1944–1945, milles hinnanguliselt kümned tuhanded inimesed hukkusid nälga ja haigustesse. Samuti hukkusid natside käe läbi 215–500 Hollandi romani.
Sõjajärgne pärand
Kuigi Hollandi vastupanuliikumine ei olnud suur võrreldes mõne teise riigiga, mängis see olulist rolli Liitlasvägede toetamisel, alluvate päästmises ning Saksa võimule vastuseisu säilitamises. Paljud vastupanutegelased said pärast sõda tunnustust, ja nende tegevus on jäädvustatud muuseumides, mälestusmärkides ja uurimustes. Samas on jäänud ka keerulisi küsimusi koostöö ja reetmise kohta, mida ajaloouurijad ja ühiskond on järk-järgult analüüsinud.
Vastupanuliikumise ajalugu näitab nii inimlikku vaprust kui ka sõja karmust: väikesed võrgustikud ja üksikisikud päästsid sadu ja mõjutasid laiemat vastuseisu, kuid paljud päästmiskatsed lõppesid traagiliselt. Nende tegevuse mõistmine aitab paremini tajuda Madalmaade okupatsiooni ja selle inimlikke tagajärgi.
Eindhoveni vastupanuliikumise liikmed koos USA 101. õhudessantdiviisi vägedega Eindhovenis operatsiooni Market Garden ajal, september 1944
Määratlus
Lisaks relvastatud vastupanule teostasid hollandlased ka muid vastupanuvorme natslikule Saksa okupatsioonile. Need olid olulised võimalused neile, kes olid natside vastu, kuid otsustasid mitte kasutada relvi. Vägivallavaba vastupanu hõlmas spioneerimist, peitu minekut ja põgenike abistamist, natside reeglite mittetäitmist, avalikel protestidel osalemist, ebaseaduslike paberite avaldamist ja sõjategevust abistavate ettevõtete sabotaaži (hävitamist). Natsid arreteerisid tuhandeid inimesi ja vangistasid neid kuude kaupa, piinasid, saatsid koonduslaagritesse või tapsid nad.
1941. aasta Hollandi veebruaristreik, millega protesteeriti juutide küüditamise vastu Hollandist, oli ainus selline streik natside poolt okupeeritud Euroopas.
Pärast sõda lõid ja andsid Madalmaad vapruse eest medali, mida nimetati vastupanuristiks. Selle 95 inimesest, kes selle said, oli 93 hukkunud.
Prelüüdi
Enne sakslaste sissetungi olid Madalmaad neutraalsed. Madalmaad ei olnud alates 1830. aastast ühegi Euroopa riigiga sõjas osalenud. Esimese maailmasõja ajal ei vallutanud Saksamaa Madalmaid. Saksamaa endine keiser põgenes 1918. aastal isegi Madalmaadesse. Seetõttu oli Saksamaa sissetung Teises maailmasõjas suur šokk. Madalmaad käskisid oma armee septembris 1939 valmis saada.
Kuigi Madalmaad olid endiselt neutraalsed ja ei olnud Teise maailmasõja ajal ühegi poolega seotud, ründasid sakslased pärast Teise maailmasõja algust riigi suurt kaubalaevastikku. Natsid uputasid 1939. aasta novembris Hollandi reisilaeva SS Simon Bolivar, tappes 84 inimest. See šokeeris Madalmaid. See ei olnud ainus Hollandi laev, mis hävis.
Saksa invasioon
10. mail 1940 alustasid Saksa väed rünnakut Madalmaade vastu. Sakslased tungisid sisse umbes 750 000 mehega. See oli kolm korda suurem kui Hollandi armee. Sakslased tungisid sisse 1100 lennukiga (Hollandi armeel oli 125 lennukit) ja kuue soomusrongiga. Nad hävitasid pommitamisega 80% Hollandi sõjalennukitest, kuigi sakslased kaotasid rünnaku käigus üle 500 lennuki.
Natsid proovisid ajaloo esimest suuremahulist langevarjurirünnakut, mis ebaõnnestus. Hollandlased võtsid tagasi kontrolli kolme lennuvälja üle, mille sakslased olid vallutanud. Hollandi armee omas ainult ühte tanki(Renault ft-17 aga me ei kasutanud seda, sest see oli prügikast ja see uppus ära sõna otseses mõttes iga kus ta tuli oma tippkiirusega 8 km/h )(meil oli veel 145 tanki tulemas aga need ei tulnud õigeaegselt(teenindus oli 1 10-st(ei soovitaks)).
Peamised sõjalise vastupanu alad olid:
- Grebbelinie Amsterdami lähedal
- Kornwerderzand, kus olid kindlustatud punkrid
- Rotterdam, sillad, mida kaitsevad Hollandi merejalaväelased
Nelja päeva pärast olid sakslased vallutanud 70% riigist. Adolf Hitler käskis Rotterdami hävitada. Natside pommitamine jättis umbes 85 000 Hollandi tsiviilisikut kodutuks. Hollandlased alistusid.
Umbes 2000 Hollandi sõdurit hukkus natside sissetungi vastu võideldes. Samuti vähemalt 800 tsiviilisikut, kes hukkusid Rotterdamis.
Saksamaa esialgne poliitika
Natside eesmärk oli teha hollandlastest natsid. Riigi avarad alad tegid ebaseadusliku tegevuse varjamise raskeks - erinevalt näiteks Prantsusmaa maquis'dest, kellel oli palju peidukohti.
Saksa esimene juutide koondamine 1941. aasta veebruaris tõi kaasa esimese üldstreigi sakslaste vastu.
Hollandi sotsiaaldemokraadid, katoliiklased ja kommunistid alustasid vastupanuliikumist. Kui sakslased avastasid, et inimesed osalevad vastupanus, panid nad nad nad alguses vangi. Kui aga inimene kuulus relvastatud või sõjalisse rühmitusse, võisid natsid ta koonduslaagrisse saata. Pärast 1944. aasta keskpaika andis Hitler oma sõduritele käsu kõik vastupanuliikmed maha lasta. Natsid tegid ka kättemaksurünnakuid tsiviilisikute vastu, kus nad tapsid süütuid tsiviilisikuid pärast vastupanuliikumise toimumist.
Natsid küüditasid Hollandi juudid koondus- ja hävituslaagritesse. Nad hakkasid ehitama kindlustusi piki rannikut ja rajasid 30 lennuvälja. Nad sundisid 18-45-aastaseid täiskasvanud mehi tööle Saksa tehastesse või riiklikele tööprojektidele. 1944. aastal saadeti enamik ronge Saksamaale ja 550 000 hollandlast saadeti Saksamaale töölisteks. Vastupanu muutus paremini organiseeritud ja jõulisemaks. Vastupanu tappis kõrgeid Hollandi ametnikke, näiteks kindral Seyffardti.
Hollandis õnnestus sakslastel tappa palju juute.
Tegevused
25. veebruaril 1941 kutsus Hollandi Kommunistlik Partei üles üldstreigile, nn veebruaristreigile. Saksa väed reageerisid sellele, tulistades relvastamata rahvahulka ja võttes palju vange. Streik oli siiski oluline, sest vastupanu natside okupatsiooni vastu tugevnes pärast seda.
Hollandi vastupanu oli tavaliselt salajane. Madalmaade vastupanu hõlmas sabotaaži (näiteks telefoniliinide katkestamine, saksavastaste lendlehtede levitamine või plakatite maharaiumine). Mõned väikesed rühmad kogusid luureandmeid ja avaldasid põrandaaluseid ajalehti, nagu De Waarheid, Trouw, Vrij Nederland ja Het Parool. Nad saboteerisid ka telefoniliine.
Teine oluline vastupanuliikumise tegevus oli juudi perekondade, nagu Anne Franki perekond, vastupanuvõitlejate, meeste ja liitlaste lennumeeskonna peidutamine. Vastupanu peitis natside eest üle 300 000 inimese.
Tahvel sakslaste poolt Sachsenhauseni koonduslaagris hukatud Hollandi vastupanuliikmete mälestuseks
Seotud leheküljed
- Corrie ten Boom, kristliku vastupanu organiseerija
- Antifašismivastane võitlus
Rohkem lugemist
- Bentley, Stewart. Hollandi vastupanu ja OSS (2012)
- Bentley, Stewart. Oranž veri, hõbedased tiivad: The Untold Story of the Dutch Resistance During Market-Garden (2007)
- Fiske, Mel ja Christina Radich. Meie ema sõda: Hollandi vastupanuliikumise lapse elulugu (2007)
- van der Horst, Liesbeth. Hollandi vastupanumuuseum (2000)
- Schaepman, Antoinette. Pilved: Hollandi sõjaaegse vastupanuliikumise episood 1940-45 (1982).
- Sellin, Thorsten, ed. "The Netherlands during German Occupation," Annals of the American Academy of Political and Social Science Vol. 245, May, 1946 pp i kuni 180 in JSTOR
- Warmbrunn, Werner. Hollandlased Saksa okupatsiooni ajal, 1940-1945 (Stanford University Press, 1963).
- Dewulf, Jeroen. Vastupanu vaim: Dutch Clandestine Literature under the Nazi Occuaption (Rocher NY: Camden House, 2010).
Küsimused ja vastused
K: Milline oli hollandi vastupanu?
V: Hollandi vastupanuliikumine oli hollandlaste liikumine, kes võitlesid Teise maailmasõja ajal Madalmaade Saksa okupatsiooni vastu.
K: Kas vastupanu kasutas vägivalda?
V: Enamasti mitte. Nad võitlesid natside vastu mitmel erineval viisil, enamasti ilma vägivalda kasutamata.
K: Mida tegi vastupanuliikumine, et aidata inimesi?
V: Vastupanu aitas 1944. aasta sügisel varjata 300 000 inimest.
K: Millal tekkis Hollandi vastupanu?
V: Hollandi vastupanu arenes aeglaselt. 1941. aastal korraldasid hollandlased streigi, mida nimetati veebruaristreigiks, et protestida selle vastu, et natsid küüditasid üle 400 juudi. See julgustas vastupanu.
K: Millised olid mõned rühmad, mis moodustusid Hollandi vastupanuliikumise raames?
V: Hollandi kommunistid lõid rakkude süsteemi (väikesed vastupanuliikmete rühmad). Moodustusid ka mõned muud väga amatöörrühmad, nagu näiteks Bernard IJzerdraati loodud De Geuzen. Tekkisid mõned sõjaväelised rühmad, näiteks Ordedienst ("orduteenistus").
K: Mida tegi vastupanuliikumine, et aidata liitlasvägede tegevust?
V: Hollandi vastupanurühmad kogusid vastuluure (teavet natside kohta), tegid sabotaaži ja moodustasid sidevõrgustikke. See aitas liitlasvägesid alates 1944. aastast kuni Madalmaade vabastamiseni.
K: Kui palju Hollandi juute tapeti holokausti ajal?
V: Umbes 75% (105 000 inimest 140 000-st) Hollandi juutidest tapeti holokausti ajal, enamik neist mõrvati natside surmalaagrites.
Otsige