Hollandi vastupanuliikumine oli hollandlaste liikumine, kes võitlesid Teise maailmasõja ajal Madalmaade Saksa okupatsiooni vastu. Nad tegid seda mitmel erineval moel: organiseeriti relvastatud aktsioone, aga suuremas osas tegutses vastupanu vägivaldatsamata — varjates inimesi, forfeerides dokumente, levitades salajasi väljaandeid ja kogudes luureinfot. Vastupanu võrgustikud aitasid 1944. aasta sügisel varjata ja peita umbkaudu 300 000 inimest, sh juute, põgenikke ning mobilisatsiooni ja reetmise eest varju jäänud hollande.

Liikumise algus ja vormumine

Hollandi vastupanuliikumine arenes aeglaselt ja killustatult. Võimude algne reaktsioon, repressioonid ja range kontroll muutsid organiseerumise raskeks. Olulise pöörde tõi 1941. aasta veebruaris toimunud streik, millega protestiti selle vastu, et natsid küüditasid üle 400 juudi. See juhtum näitas avalikku vastumeelsust ja andis julgustust uutele rühmitustele.

Esimesed rühmad olid tihti väiksed ja kergesti avastatavad. Mõned poliitilised suunad panid aluse oma võrgustikele: näiteks Hollandi kommunistid lõid rakkude süsteemi — väikeseid, iseseisvalt toimetavaid rühmi. Tekkinud olid ka muud amatöörist ja idealismist sündinud gruppide, nagu Bernard IJzerdraati loodud De Geuzen, lisaks alustasid tegevust mõningad sõjaväelised rühmitused nagu Ordedienst ("orduteenistus"). Paljud nendest rühmadesest leiti ja neutraliseeriti natside poolt sõja esimestel aastatel.

Peamised tegevusvaldkonnad

Vastupanu töö oli mitmekesine. Peamistena võib välja tuua:

  • Luure ja side: koguti infot Saksa väeüksuste ja ametnike kohta ning loodi sidevõrgustikke liitlastele ja valitsusele põgenema pääsenud isikutele;
  • Varjamine ja päästmised: organiseeriti peidupaiku (nn onderduikers), varjates juute ja teisi tagaotsituid perekondades, kirikutes, kloostrites ja farmides;
  • Dokumentide võltsimine: valmistati vale-identiteediga dokumente ja toiduratsioonikaarte, mis võimaldasid päästetud inimestel liikuda ja saada toimetulekuks vajalikke ressursse;
  • Sabotaaz: kahjustati transpordi- ja sidevõrke, rööviti varusid ning takistati Saksa okupatsioonivõime efektiivsust;
  • Allilmne ajakirjandus: ilmusid salajased väljaanded, mis levitasid teavet, säilitasid moraali ja kutsusid üles vastuseisule;
  • Alliierte abistamine: aeti alla lastud liitlaste lennukimeeskondi metsadesse ja organiseeriti nende ohutu üleviimine võrgustike kaudu Suurbritanniasse.

Juudi laste ja perede päästmine

Kuigi umbes 75% Hollandi juutidest (umbes 105 000 inimest 140 000-st) hukkus holokausti käigus — enamik neist mõrvati natside surmalaagrites — spetsialiseerusid mitmed vastupanurühmad juudi laste ja perelei päästmisele. Võrgustikud organiseerisid peidupaiku, levitasid võltsitud dokumente ja koordineerisid perede eraldamist, et lapsi saaks paigutada mittejuudi perekondadesse või kirikutesse. Need päästmised olid sageli varjatud kohalikus kogukonnas ja sõltusid suurest hulgast vabatahtlikest, kes riskisid oma eluga.

Repressioonid ja tagajärjed

Natside vastureaktsioonid olid jõhkrad: toimusid massiarreteeringud, hukkamised, küüditamised ja ulatuslikud represioonid, mis mõjutasid nii tegevuses osalenuid kui ka süüdimatuid tsiviilelanikke. Paljud vastupanuliikmed tabati ja hukati; rühmituste sattumine natsi jälgimise alla tõi kaasa laialdasi tagajärgi kohalikele kogukondadele.

Aja jooksul süvenes ka humanitaarne kriis: pärast 1944. aasta suve liitlaste edasiminekut tekkis lääneosas nn "näljahõrb" (Hunger Winter) 1944–1945, milles hinnanguliselt kümned tuhanded inimesed hukkusid nälga ja haigustesse. Samuti hukkusid natside käe läbi 215–500 Hollandi romani.

Sõjajärgne pärand

Kuigi Hollandi vastupanuliikumine ei olnud suur võrreldes mõne teise riigiga, mängis see olulist rolli Liitlasvägede toetamisel, alluvate päästmises ning Saksa võimule vastuseisu säilitamises. Paljud vastupanu­tegelased said pärast sõda tunnustust, ja nende tegevus on jäädvustatud muuseumides, mälestusmärkides ja uurimustes. Samas on jäänud ka keerulisi küsimusi koostöö ja reetmise kohta, mida ajaloouurijad ja ühiskond on järk-järgult analüüsinud.

Vastupanuliikumise ajalugu näitab nii inimlikku vaprust kui ka sõja karmust: väikesed võrgustikud ja üksikisikud päästsid sadu ja mõjutasid laiemat vastuseisu, kuid paljud päästmiskatsed lõppesid traagiliselt. Nende tegevuse mõistmine aitab paremini tajuda Madalmaade okupatsiooni ja selle inimlikke tagajärgi.