Gough Whitlam (1916–2014) — Austraalia 21. peaminister, ametist vabastatud

Gough Whitlam — Austraalia 21. peaminister, ainus ametist vabastatud juht: dramaatiline tagandamine, ulatuslikud reformid ja püsiv poliitiline pärand.

Edward Gough Whitlam (11. juuli 1916 – 21. oktoober 2014), tuntud kui Gough Whitlam, oli Austraalia poliitik. Ta oli Austraalia 21. peaminister (5. detsembrist 1972 kuni 11. novembrini 1975) ja ainus peaminister, kelle kindralkuberner on ametist vabastanud. Whitlami juhitud Tööpartei võitis 1972. aasta valimised, lõpetades 23 aastat kestnud valitsemise Liberaalide ja Maapartei koalitsiooni kaudu. Tema valitsus oli lühikese ajalise ulatusega, ent viis ellu ulatuslikke sotsiaalseid ja poliitilisi reforme, mis muutsid oluliselt kaasaegse Austraalia poliitikat ja riigikorraldust. Whitlam suri 98-aastasena 21. oktoobril 2014.

Varajane elu ja karjääri algus

Whitlam sündis Melbournes Kew's 1916. aastal. Ta õppis ülikoolis ja töötas juristina enne teise maailmasõja algust. Sõja ajal teenis ta relvajõududes. Pärast sõda pöördus ta poliitika poole: astus Tööparteisse, valiti 1952. aastal parlamendiliikmeks ja tõusis kiiresti partei juhtkonda.

Poliitiline tõus ja Tööpartei juhtimine

Whitlamist sai Tööpartei liider 1967. aastal. Tema juhtimisel keskendus partei moderniseerimisele ning lavale jõudsid reformimeelsed programmid hariduse, tervishoiu, sotsiaalpoliitika ja välissuhete alal. 1972. aasta valimiste võit tõi tema esimese valitsuse ja lubaduse „muutuse ja progressi” järele.

Peaministrina (1972–1975) — peamised reformid

Whitlami valitsus algatas ja kehtestas palju reforme, neist olulisemad olid:

• Välispoliitika: Austraalia ametlik tunnustus Rahvavabariigi Hiinaga 1972. aastal ja vägede tagasitõmbamine Vietnamist.
• Tervishoid: riiklik tervishoiusüsteemi algatus — Medibank — mis oli eelkäija hilisemale Medicare’ile.
• Haridus: ülikoolitasude kaotamine ja suurem avalik toetus kõrgharidusele (tasude kaotamine astus tõsiselt jõusse 1974. aastal).
• Sotsiaalõigus: õigusega seotud reformid, näiteks õiguseabi laiendamine ja pereõiguse reformid (Family Law Act 1975, mis kehtestas ka lihtsama lahutuse korra).
• Inimõigused ja põlisrahvad: asutati eraldi ametkond põlisrahvaste asjadega tegelemiseks, ning vastu võeti Racial Discrimination Act 1975, mis keelas rassilise diskrimineerimise.
• Õigus ja haldus: laialdane avaliku sektori reform ja uute ministeeriumide loomine (nt linnaplaneerimise ja regionaalarengu valdkonnas), samuti ettevalmistused laiemaks sotsiaalseks poliitikaks.
• Kultuur ja mitmekesisus: suurem riiklik toetus kunstile, rahvuslikule kultuuripoliitikale ja mitmekultuurilisusele.

1975. aasta konstitutsioonikriis ja ametist vabastamine

1975. aasta lõpus sattus Whitlami valitsus tõsisesse rahanduslikku ja poliitilisse ummikusse, kui opositsiooni kontrolli all olev Senat keeldus heaks kiitmast valitsuse eelarvet (supply). Konkreetsed sündmused kulmineerusid 11. novembril 1975, kui kindralkuberner Sir John Kerr Whitlam ametist vabastas ja määras uue interpimeistri (caretaker) peaministri kohusetäitjaks Malcolm Fraseri. See samm tekitas tugevaid vaidlusi ja pikajalist poliitilist debate ning on tuntud kui Austraalia üheks suurimaks konstitutsioonikriisiks.

Pärast poliitikat ja pärand

Pärast 1975. aasta kriisi kaotas Tööpartei detsembri valimised. Whitlam jätkas partei juhtimist kuni 1977. aastani ja lahkus parlamendist 1978. aastal. Tema valitsuse lühike periood on jätnud püsiva mõju: paljud algatatud reformid kujundasid tulevasi poliitilisi debatte ja institutsioone Austraalias. Whitlam on saanud tunnustust oma ambitsioonika avaliku poliitika, sotsiaalsete õiguste edendamise ja rahvusvahelise orientatsiooni eest, ent tema valitsemist on kritiseeritud ka haldusliku ja poliitilise juhtimise nõrkuste tõttu.

Isiklik elu ja surm

Gough Whitlam jäi avalikku ellu ka pärast poliitikast lahkumist: ta kirjutas mälestusi, osales aruteludes ja oli tihti hinnatud ja vastuoluline ühiskonnategelane. Ta suri 21. oktoobril 2014, olles 98-aastane. Tema pärand on Austraalias laialdaselt tunnustatud — nii positiivsete muutuste algatajana kui ka meenutusena keerukatest institutsionaalsetest vaidlustest demokraatias.

Otsing