Abdulaziz ibn Saud (15. jaanuar 1876 – 9. november 1953) oli Saudi Araabia asutaja ja esimene monarh. Araabia maailmas tunti teda tavaliselt Abdulazizina ja väljaspool seda Ibn Saudina. Ta sündis Al Saudi dünastia perre ja tema isa oli viimane Teise Saudi riigi valitseja, kes kaotas oma saatuse ja perekonna sunniti varakult pagendusse. Nooruses elas pere peamiselt Kuveidis, kust ta alustas tagasipöördumist naaberpiirkondadesse ja oma võimu taastamist.
Tagasivallutamine ja riigi loomine
1902. aastal juhtis Abdulaziz väikest grupi meestega edukat rünnakut ja vallutas tagasi oma perekonna esivanemate kodulinna Riiaadi. See sündmus oli pöördepunktiks: sellest algas ligi kolmekümneaastane laienemise periood, mis viis tema domineerimiseni suure osa Kesk‑Araabiast. Ta kasutas nii sõjalist jõudu, poliitilisi abiellumisi kui ka liitu mõjukate religioossete juhtidega (järglased 18. sajandi wahhabi liikumisest), et oma võimu legitiimseks muuta.
Ta kindlustas oma kontrolli Najdi üle 1922. aastal, seejärel vallutas ta 1925. aastal Hijazi, kuhu kuulusid olulisemad palverännakulinnad Mekka ja Medina. Pärast mitmeid poliitilisi samme ja korralikke sõjalisi kampaaniaid ühendas ta oma valdused ning 1932. aastal kuulutas välja Saudi Araabia Kuningriigi — modernse riigi, mille keskuseks sai Ryad. Kuningana juhtis ta 1938. aastal nafta avastamist Saudi Araabias ja pärast Teist maailmasõda alanud ulatusliku naftatootmise hoogustumist muutus riik kiiresti maailma olulisimaks naftaeksportijaks.
Valitsemisstiil ja siseolukord
Abdulaziz lõi tugeva tsentraliseeritud monarhia, kus tema isiklik autoriteet ja kokkulepped mõjukate hõimujuhtide ning religioossete autoriteetidega (Al ash‑Sheikh) olid aluseks. Ta kasutas algselt religioosselt innustatud beduiinirindeid (Ikhwan) oma laienemise abiväena, kuid kui need jõud osutusid tema uute piiride ja rahvusvaheliste kohustuste suhtes liialt ükskõikseks või mässajalikuks, murdis ta 1929. aastal Ikhwani ülestõusu ära.
Sisuliselt püüdis ta riiki moderniseerida, kuid tegi seda konservatiivse tasakaalustusega: ilmusid esimesed ametkonnad ja avalikud haldussüsteemid (post, telegraaf, teed, mõningane haridus ja tervishoid), ent õigus- ja sotsiaalelu jäi suuresti šariaadi ja traditsiooniliste suhete reguleerimise alla.
Suhted välismaailmaga ja nafta tähtsus
1933. aastal sõlmiti naftaleping Ameerika ettevõtetega, mis viis 1938. aastal Dammami väljas avastatud suure naftavälja äriliseks kasutamiseks. Järgnenud aastakümnetel kujunes Araabia‑Ameerika koostöö ja riigi naftavarud muutusid Saudi Araabiat rahaliselt ja geopoliitiliselt määratlevaks. Abdulaziz kohtus isiklikult tähtsate välisliidritega — üks tuntumaid oli tema kohtumine USA presidendi Franklin D. Rooseveltiiga 14. veebruaril 1945 laeval USS Quincy Suessi kanalil; see kohtumine vormistas Suurbritannia‑ ja eriti USAga tihedamaid suhteid, mis keskendusid julgeolekule ja energiavarudele.
Perekond ja pärand
Abdulazizil oli rohkeid abielusid ja palju lapsi — sageli kasutatakse numbrit umbes 45 poega. Tema järglased olid ja on Saudi poliitika keskmes: kõik hilisemad Saudi Araabia kuningad on olnud tema pojad, näiteks Saud, Faisal, Khalid, Fahd, Abdullah ja Salman. Ta suri 9. novembril 1953 südameinfarkti tagajärjel (surmapaikaks on Taʾif) ja maeti Riyadis.
Abdulazizi pärand on vastuoluline: ta lõi ja konsolideeris tänapäevase Saudi Araabia riigi, tõstes selle maailmamajanduses keskseks naftaeksportijaks, kuid samal ajal säilitas tugevasti traditsioonilisi usulisi ja sotsiaalseid võrgustikke, mis on mõjutanud riigi sise‑ ja välispoliitikat aastakümneid pärast tema surma.