Medgar Wiley Evers (2. juuli 1925 – 12. juuni 1963) oli Ameerika Ühendriikide kodanikuõiguste aktivist Decaturist Mississippi osariigist. Ta on kõige paremini tuntud oma töö eest rassilise segregatsiooni ja diskrimineerimise vastu Ameerika Ühendriikides 1950. aastatel ja 1960. aastate alguses. Evers oli II maailmasõja veteran ja temast sai värviliste inimeste edendamiseriikliku ühingu (NAACP) Mississippis töötav välissekretär, kelle töö keskendus muu hulgas õigusteadlikele juhtumitele, valimisõigusele ja kohaliku kogukonna organiseerimisele.
Varasus ja sõjaväeteenistus
Medgar Evers sündis 1925. aastal ja kasvas üles Mississippi põllumajanduspiirkonnas, kus mustanahalised pered elasid ja töötasid sageli rassilise ja majandusliku rõhumise tingimustes. Pärast abiellumist ja koolihariduse omandamist kutsus ta Ameerika sõjavägi ja teenis II maailmasõjas Aafrikas ja Euroopas. Sõjaväekogemused ning tagasipöördumine segregatsiooni tingimustesse kodumaal mõjutasid tema otsust pühenduda võitlusele rassilise ebaõigluse vastu.
Töö NAACP-s ja aktivism
Pärast sõjaväest lahkumist liitus Evers NAACP-ga ning töötas alates 1954. aastast organisatsiooni Mississippis välissekretärina. Selle töö raames:
Evers töötas aktiivselt selle nimel, et afroameeriklasi võetaks vastu vaid valgetest koosnevatesse institutsioonidesse kuuluvates ülikoolides ja koolides Mississippi osariigis ning toetas ka neid, kes püüdsid purustada kõrgema hariduse eraldatust, näiteks James Meredithi pingutusi valida ülikooli sisseastujaks Ole Missis 1962. aastal.
Mõrv ja prokuratuur
12. juunil 1963 tapeti Evers oma kodu juures Jacksonis, Mississippi osariigis. Mõrva toime pani Byron De La Beckwith, kes kuulus 1954. aastal moodustatud rühmitusse "White Citizens' Council", mis seisis vastu koolide integratsioonile ja kodanikuõiguste tegevusele Ameerikas. Eversi mõrv tekitas laialdast avalikku pahameelt ja aitas suunata riiklikku tähelepanu Mississippi jäikadele rassilistele praktikatele.
De La Beckwithi kaks esialgset kohtuprotsessi 1964. aastal lõppesid ilma lõpliku süüdimõistmiseta — žüriid ei suutnud langetada ühtmeelt, osaliselt sellepärast et kohtusaalides olid tol ajal kohati ainult valged žüriid ning rassilised eelarvamused mõjutasid kohtulikke otsuseid. Aastaid hiljem, pärast pikaaegset õiguslikku ja avalikku survet ning uute tunnistuste ja tõendite ilmnemist, peeti uus protsess, milles De La Beckwith 1994. aastal lõpuks süüdi mõisteti. Süüdimõistmine tuli ligi kolmkümmend aastat pärast mõrva ning see rõhutas kauaoodatud vastutuse kohale kutsumist külma juhtumi lahendamisel.
Perekond ja pärand
Eversi abikaasast MyrlieEversist sai pärast mehe mõrva vastupidav avaliku elu tegelane ja hiljem NAACP juhtiv tegelane; ta jätkas pere nimel nõudmist vastutuse järele ning oli oluline hääl võitluses rassilise õigluse eest. Tema vennast Charles Eversist sai 1969. aastal Mississippi osariigis Fayette'is esimene afroameeriklasest linnapea, mis oli suur samm kohaliku poliitilise esindatuse suunas.
Medgar Eversi elu ja surm mõjutasid tugevalt Ameerika kodanikuõiguste liikumist: tema töö aitas võimendada nõudmisi võrdsete õiguste ja seadusandlike muutuste järele ning tema mõrv tekitas laiapõhjalist toetust kodanikuõiguste seaduse ja valimisõigust tugevdavate õigusaktide vastuvõtuks 1960. aastate alguses ja keskel. Tänapäeval on Eversi mälestuseks loodud mitu mälestusmärke ja asutust, sealhulgas tema kodumaja Jacksone’is kui muuseum ning haridus- ja mälestusasutused, mis kannavad tema nime ja hoiavad esil tema panust võitluses rassilise ebavõrdsuse vastu.