Mike Nichols (sündinud Mihhail Igor Peschkowsky; 6. november 1931 – 19. november 2014) oli Ameerika Ühendriikide tuntud tele-, teatri- ja filmirežissöör, stsenarist, produtsent ja koomik. Ta saavutas laia tuntuse esmalt koos Elaine Mayga poole koomöödia duona Nichols ja May, kelle teravmeelsed lavakoomikad ja plaadid mõjutasid 1950.–60. aastate improviseeriva huumori suunda. 1968. aastal võitis ta filmi "The Graduate" eest parima režissööri Oscari. Tema tuntumate filmide hulka kuuluvad ka "Kes kardab Virginia Woolfi?", "Catch-22", "Carnal Knowledge", "Silkwood", "Working Girl", "The Birdcage", "Closer", "Charlie Wilsoni sõda" (tema viimane mängufilm) ning televisiooniminisari "Inglid Ameerikas". Ta lavastas ka mitmeid oluliseks saanud teatritöid, sealhulgas originaaletendused "Paljasjalgsed pargis", "Luv", "Kummaline paar" ja "Spamalot".
Varajane elu ja taust
Nichols sündis Euroopas ja tuli hiljem Ameerika Ühendriikidesse, kus ta kujunes üheks mõjukamaks režissööriks nii laval kui ka ekraanil. Tema varasem töökogemus lavakoomika ja improviseerimise alal mõjutas tugevalt tema hilisemat režissööritööd: ta oli tuntud näitleja- ja mängijakeskse lähenemise poolest, pöörates erilist tähelepanu näitlejate omavahelisele dünaamikale ja dialoogile.
Karjäär filmis ja televisioonis
Nicholsi filmikaar algas edukalt ning jätkus mitmekülgsete ja mõjuka režissööritöödega. Tema filmid käsitlesid tihti keerukaid inimsuhteid, sotsiaalseid rolle ja musta huumorit, kuid ta töötas edukalt ka poliitilisemate ning dokumentaalsemaks kaldavate teemadega. Teleprojekti "Inglid Ameerikas" režissöörina saavutas ta taas kriitilist tunnustust, tuues lavateose televisioonivormingusse laiemale publikule.
Stiil ja koostöö
Nichols oli tuntud kui režissöör, kes oskas näitlejatest välja kaevata peened emotsionaalsed nüansid. Tema taust lavakoomikas andis talle oskuse hoida rütmi ja dialoogi teravust, samas kui huvi inimlikkuse ja tundlikkuse vastu tegi tema lavastustest ja filmidest liigutavad ning sageli mõtlemapanevad tööd. Ta tegi koostööd paljude tuntud näitlejate, stsenaristide ja produtsentidega kogu oma pika karjääri vältel.
Auhinnad ja tunnustus
Nichols oli haruldane kunstnik, kes kogus oma karjääri jooksul kõiki suuri meediale ja lavakunstile omaseid auhindu: ta võitis Emmy, Grammy, Oscari ja Tony auhinna — seega kuulus ta EGOT-i laureaatide hulka. Tema muude prestiižsete autasude hulka kuuluvad Lincoln Centeri gala-auhind (1999), National Medal of Arts (2001), Kennedy Center Honors (2003) ning AFI Life Achievement Award (2010). Need tunnustused peegeldavad tema püsivat mõju Ameerika teatri- ja filmimaastikule.
Isiklik elu ja pärand
Nichols oli eraelus tagasihoidlik, kuid tema töö ja õpetused jätsid tugeva jälje järgmistele põlvkondadele režissööre, näitlejaid ja lavastajaid. Tema lavastused ja filmid on jäänud oluliseks osaks 20. sajandi ja 21. sajandi alguse kultuuripärandist ning neid vaadatakse ja õpitakse juurde tänapäevalgi.
Surm
Nichols suri ootamatult 19. novembril 2014 oma kodus Manhattanil südameataki tagajärjel. Tema surm tekitas rohkelt avalikkuse ja kolleegide poolt väljendatud kaastunnet ja meenutusi — mitmed näitlejad, režissöörid ja kultuuritegelased tõid esile tema erakordse mõistmise inimeste ja näitlejatöö vastu ning tema jätkuva mõju visuaal- ja lavakunstile.
Mõju: Mike Nicholsi mitmekülgne looming — alates teravmeelsest lavakoomikast kuni mõtlemapanevate draamadeni — tegi temast ühe 20. sajandi oluliseima Ameerika lavastaja ja režissööri. Tema töö jääb mõjutama nii publikut kui ka tulevasi loomeinimesi.