Paavst Innocentius XIII (ladina keeles Innocentius Tertius Decimus; 13. mai 1655 - 7. märts 1724), sündinud Michelangelo Conti, oli Rooma-Katoliku Kiriku Itaalia vaimulik ja 245. paavst 1721. aastast kuni oma surmani.
Varajane elu ja päritolu
Michelangelo Conti sündis 13. mail 1655 Poli's, Rooma lähedal ning kuulus tuntud aadlisuguvõssa. Conti perekond (tuntud ka kui Segni krahvid ja hertsogid) oli ajalooliselt seotud paavstivõimuga ning sellest suguvõsast tuli mitmeid kõrgemaid vaimulikke, sealhulgas paavst Innocentius III (1198–1216). See taust mõjutas oluliselt tema hariduse ja karjääri suunda.
Haridus ja teenistus enne paavstlust
Conti sai hariduse, mis oli tollases kiriklikus karjääris tavaline: ta õppis usu-, õiguse- ja kirikuasjadega seotud aineid ning teenis aastaid Püha Tooli erinevates ametites. Enne paavstiks saamist oli tal pikk karjäär kirikulistes ja administratiivsetes ülesannetes, mis andis talle tuntuse ja toetuse kardinalide seas.
Paavstlus (1721–1724)
Michelangelo Conti valiti paavstiks 1721. aastal ja võttis nimeks Innocentius XIII. Tema paavstlus jäi ajalooliselt lühikeseks, kestev vaid mõned aastad kuni 1724. aastani. Pontifikaadi ajal keskendus ta kiriku sisekorralduse hoidmisele, katoliku õpetuse kaitsele ja suhete hoidmisele Euroopa troonide vahelise keerulise poliitilise maastikuga, mis kujunes 18. sajandi alguses pärast Suurt Hispaania Pärimist ja teisi rahvusvahelisi pingeid.
Innocentius XIII oli tuntud kui konservatiivsema joonega kirikujuht, kellele oli oluline säilitada kiriku traditsioonid ja autoriteet. Tema pontifikaadi ajal määrati uusi kardinale ning jätkati katoliku institutsioonide ning kirikulise administratsiooni tegevuse juhtimist. Samuti püüti hoida tasakaalu paavstiriigi siseküsimustes ja suhetes maavõimudega.
Surm ja pärandus
Innocentius XIII suri 7. märtsil 1724. Tema pontifikaat oli lühike, kuid jäi meelde kui ajajärk, mil kirik püüdis säilitada oma positsiooni muutuvas Euroopa poliitikas. Järgnes järgmine paavst, kes jätkas 18. sajandi keskel kiriku arengute kujundamist.
Michelangelo Conti pärand on seotud nii tema aadlipärandiga kui ka sellega, et ta tõusis ühte vanematest ja mõjukamatest vaimulike perekondadest kuni Püha Toolini. Tema elu ja paavstlus paigutuvad perioodi, kus kirik pidi tasakaalustama traditsiooni ja kasvavaid väliseid surveid.