Püstitati, hukati ja veerandati...

Püsti riputamine, hukkamine ja veerandamine oli Inglismaal karistus, mida kasutati riigireetmises süüdi mõistetud meeste puhul.

Täielik karistus koosnes järgmisest - ohver oli:

1. Tavaliselt lohistati ta hobuse abil puust raamil kohale, kus ta pidi avalikult surma saama. See on üks võimalik tähendus sõnale "tõmmatud". Tõmmati tõenäolisem tähendus on sisemiste organite eemaldamine.
2. Lühiajaliselt või peaaegu surmani kaela külge riputatud (ülespandud).
3. Eemaldatud riputamisest ja asetatud lauale. Veel elusana lõigati ohvri kõht lahti ning eemaldati tema sooled ja suguelundid (see on teine tähendus sõnale drawn - vt allpool viidet Oxford English Dictionaryle). Eemaldatud organid põletati leegis, mis valmistati vangi lähedal.
4. Ohvri pea lõigati maha ja ülejäänud keha tükeldati neljaks või neljandikuks (neljandikuks).

Tavaliselt pandi viis kehaosa (s.t neli kehaosa ja pea) avalikult välja linna või linna eri osades või - kuulsamatel juhtudel, nagu William Wallace'i puhul - maal, et heidutada potentsiaalseid reetureid, kes ei olnud hukkamist näinud. Pärast seda, kui Ühendkuningriigi parlament võttis 1814. aastal vastu Crimes Act'i, poodi vang selle asemel kuni surmani - nii et ta ei pidanud elus olles kannatama ülejäänud äärmiselt valulikku karistust. Hukatud vangide surnukehade avalik väljapanek (kas siis poomise, hukkamise või mõne muu meetodi abil) kaotati Inglismaa kriminaalõigusest 1843. aastal; hukkamine 1870. aastal.

Kaasaegsed ajaloolased vaidlevad selle üle, kas "tõmbamine" viitas hukkamispaika vedamisele või sisemuse eemaldamisele, kuid kuna William Wallace'i kohtuprotsessi käsitlevates ametlikes dokumentides kasutatakse kahte erinevat sõna ("detrahatur" tõmbamise kui transpordimeetodi kohta ja "devaletur" sisemuse eemaldamise kohta), ei ole kahtlust, et karistuse subjektid olid sisemuse eemaldamise all.

Old Bailey kohtunikud, kes langetasid karistusi, näisid samuti olevat olnud segaduses terminiga "tõmmatud", ja mõned karistused on kokku võetud kui "tõmmatud, hirtatud ja karistatud". Sellegipoolest registreeriti karistus sageli üsna selgelt. Näiteks Thomas Wallcot'i, John Rouse'i, William Hone'i ja William Blake'i 12. juuli 1683. aasta kohtuprotsessi protokoll kuninga vastu toime pandud kuritegude eest lõpeb järgmiselt:

Siis võeti vastu järgmine otsus: nad pidid naasma sinna, kust nad tulid, sealt tõmmati nad tõkkepuude külge ühisele hukkamispaigale ja seal pandi nad kaelast üles, seejärel lõigati nad elusalt maha, nende salajased liikmed lõigati maha ja sooled võeti välja, et neid nende näo ees põletada, nende pead lõigati nende kehast lahti ja nende kehad jagati neljaks, et neid saaks käsutada nii, nagu kuningas heaks arvab.

Oxfordi inglise sõnaraamat märgib mõlemad tähendused: "To draw out the viscera or the like, to the place of execution". Seal on öeldud, et "Paljudel hukkamisjuhtumitel on ebaselge, [kumba neist tähendustest on mõeldud]. Eeldatakse, et kui pärast hanged on mainitud drawn, siis on tegemist [teise tähendusega]."

Tavaliselt mõisteti süüdimõistetud mees lühikese langetamise meetodil üles, et kael ei murduks. Mees lohistati tavaliselt elusalt hukkamislauale, kuigi mõnel juhul toodi mees lauale surnuna või teadvuseta. Kui mees oli teadvuseta, kasutati tavaliselt vee pritsimist, et äratada ta üles, seejärel pandi ta lauale. Pärast suguelundite eemaldamist tehti soolestikku suur lõige ja sooled keerati välja tainarulli meenutava seadme abil. Iga elunditükk põletati kannatanu silme ees ja kui ta oli täielikult välja roogitud, lõigati tal pea maha. Seejärel lõigati keha neljaks tükiks ja kuningas otsustas, kus need välja pandaks. Tavaliselt saadeti pea Londoni Towerisse ja, nagu William Wallace'i puhul, saadeti ülejäänud neli tükki riigi eri osadesse. Pea keedeti tavaliselt soolvees, et säilitada pea välimus väljapanekul, samal ajal kui veerandid valmistati sagedamini pigi, et need püsiksid kauem väljanäitamisel.

Otsing