Riputatud, tõmmatud ja veerandatud: Inglismaa karistuse tähendus ja ajalugu

Püsti riputamine, hukkamine ja veerandamine oli Inglismaal traditsiooniline karistus, mida kohaldati peamiselt riigireetmises süüdi mõistetud meeste suhtes. See oli äärmiselt julm ja avaliku hukkamise formaadi hulka kuuluv karistus, mille eesmärk oli nii karistada kui ka avalikku hoiatust edastada.

Protseduur ja selle eri etapid

Täielik karistus koosnes tavapäraselt mitmest järjestikust etapist:

1. Süüdimõistetu viidi avalikule hukkamispaigale — tavaliselt teda lohistati hobuse või käruga läbi linna. See viibimine ja transport avalikus ruumis oli osa karistuse avalikust iseloomust. Sõna "tõmmatud" võib viidata kas sellele transpordile või allpool kirjeldatud siseelundite eemaldamisele.
2. Väljapool või hukkamispaigas pandi mees otseselt riputamise alla — tihti lühiajaliseks riputamiseks nii, et ta oli peaaegu, aga mitte täielikult, surnud (et järgnevad sammud toimuksid elava vangiga).
3. Kui vang eemaldati riputamisest ja asetati lauale, võidi ta veel elus olles lahti lõigata: kõht avati ning sooled ja suguelundid eemaldati või tõmmati välja. Sisemaise eemaldamise tähendus on üks peamisi vaidlusi sõna "drawn" tõlgenduses (vt ka Oxford English Dictionary).
4. Pärast sellega seotud ränka ja valu põhjustavate toimingute lõppu lõigati süüdlase pea maha ning keha tükeldati neljaks ehk veerandati. Kehaosad ja pea eksponeeriti sageli avalikes kohtades (linna eri paigus või maanteede ääres) hoiatuseks.

Ajalooline taust ja eesmärk

Karistus oli suunatud eelkõige kõrge reetmise juhtumitele — tegu ei olnud lihtsalt surmanuhtlusega, vaid rituaalse ja hirmuäratava avaliku sündmusega. Avalik väljapanek (pea ja veerandid linnades või maanteede ääres) oli mõeldud potentsiaalsete reeturite hirmutamiseks ja monarhi autoriteedi kinnistamiseks. Tavaliselt läks näiteks pea Londoni Towerisse ja muud tükid riigi eri piirkondadesse — kuulsimal juhul William Wallace'i peaga toimus just nii.

Terminoloogia ja vastuolud

Arutelud terminite üle püsivad: kas "drawn" tähendab vaid hukkamispaika vedamist või hoopis sisemuste eemaldamist? Ametlikud dokumendid, sealhulgas William Wallace'i kohtuprotsessi kirjed, näitavad tihti eri sõnu eri tähendustes (näiteks eri termini kasutus transpordi ja siseelundite eemaldamise kohta), mis kinnitab, et sisemiste organite eemaldamine oli paljudes kohtades osa karistusrituaalist.

Kohtudokumentide stiili illustreerib näiteks 1683. aasta protokoll, mille lõpus kirjeldati otsust: süüdimõistetavaid tuli "tõmmata ... panna kaelast üles, seejärel lõigata nad elusalt maha, nende salajased liikmed lõigata maha ja sooled välja võtta, neid nende näo ees põletada, pead lõigata ja kehad jagada neljaks".

Kuidas see tegelikult läbi viidi

Praktikas püüti etappi, kus vang oli riputatud, kontrollida nii, et kael ei murduks enne sisemiste eemaldamiste ja beheading‘i algust — eesmärgiks oli, et ohver tunneks osa karistusest enne surma. Mõnel juhul toodi mees lauale juba teadvuseta või surnuna; kui ta oli teadvuseta, võidi teda näiteks veepritsiga äratada, et jätkata ette nähtud rituaaliga. Soolestik keerati sageli välja spetsiaalse seadmega ja organitükid põletati kannatanu silme ees, enne kui lõplik beheading ja keha neli ossa jagamine toimusid. Pead konserveeriti vahel soolvees, veerandid aga kaeti sageli pigiga, et nad kauem väljapanekul püsiksid.

Legalne ja ühiskondlik muutus 19. sajandil

19. sajandil muutusid ühiskondlikud hoiakud karistuste avalikkuse ja tülgastavuse suhtes. Seadusandlus hakkas vähendama karistuste ekstreemsust ja avalikke rituaale. Oluline muutus toimus 1814. aastal, mil seadustega muudeti täideviimise protseduure nii, et vähendada kannatusi (nt hangati kuni surmani enne edasiste toimingute tegemist). Samuti lõpetati järk-järgult avalikud väljapanekud ja avalikud hukkamised — avalike hukkamiste lõpetamine toimus 19. sajandi teisel poolel, kui täideviimised viidi senistest välisüritustest vanglate territooriumile.

Need seadusandlikud ja ühiskondlikud muutused peegeldasid nii humanitaarseid surveid kui ka muutuvat arusaama karistuse eesmärgist: avalik alandamine ja ränkas kannatamine muutusid vastuvõetamatuks. Karistuse rituaalne osa ja selle kuvamine avalikkusele kadusid järk-järgult 19. sajandi jooksul ning formaalsed kõige julmemad elemendid likvideeriti.

Kuulsad juhtumid ja pärand

Kuigi selliseid karistusi rakendati mitmetel juhtudel keskajal ja varauusajal, on üks kuulsamaid ohvreid William Wallace, kelle pead ja kehatükid eksponeeriti pärast tema 1305. aasta hukkamist. Avalikkuse ette suunatud ja julm rituaal aitas kindlustada monarhia ja riigi võimu kuvandit, kuid samal ajal jättis see püsiva ja traumeeriva jälje ajalukku.

Kokkuvõte

„Püsti riputamine, hukkamine ja veerandamine“ oli erandlikult karm karistusvorm, mis ühendab endas avalikku häbistamist, füüsilist piinamist ja rituaalset mälestamist. Terminoloogia ja täpne praktika varieerus ajas ja kohtades ning mitmes allikas on sõnade tähenduse tõlgendamine olnud vastuoluline. 19. sajandil aga hakkasid muutuvad moraalsed ja poliitilised vaated selliseid karistusi järk-järgult kõrvaldama ning nende avalik ja rituaalne osa kadus seadustest ja praktikast.

Otsing