London, Brighton and South Coast Railway – ajalugu ja liinivõrk 1846–1922
London, Brighton and South Coast Railway (LBSCR) oli Inglismaa raudtee-ettevõte aastatel 1846–1922. Selle territoorium moodustas jämeda kolmnurga, mille tipus oli London, baasiks enamik Sussexi rannikust ja suur osa Surrey'st. LBSCR-l olid kõige otsesemad liinid Londonist Brightonisse, Eastbourne'i, Worthingi, Littlehamptoni ja Bognor Regise'i lõunaranniku mereäärsetesse kuurortidesse ning Newhaveni ja Shoreham-by-Sea sadamatesse. See teenindas sisemaal asuvaid Chichesteri, Horshami, East Grinsteadi ja Lewesi linnu ning ühiselt Croydoni, Tunbridge Wellsi, Dorkingi ja Guildfordi. Londoni poolel oli keerukas äärelinna ja äärelinnade liinide võrgustik, mis lähtus London Bridge'ist ja Victoriast, ning ühised huvid kahel Londoni läbival liinil.
LBSCR moodustati viie ettevõtte ühinemisel 1846. aastal. jaanuaril 1923 sai sellest 1921. aasta raudteeseaduse alusel osa Southern Railway'st.
Ajalooline taust ja areng
Ettevõte tekkis mitmete väiksemate raudteeettevõtete ühinemisel 19. sajandi keskpaigas, mil raudteevõrgustik Inglismaal kiiresti kasvas. LBSCR kasutas ära 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse sportilist puhkuse- ja suverannaliiklust, tuues suveperioodil suuri inimesi Londonist otse rannikukuurortidesse. Lisaks reisijatevedule oli oluline roll ka kaupade ja sadamate kaudu toimuval kaubaveol, eriti seoses Newhaven sadama ja mandriühendustega.
Liinivõrk ja teenused
LBSCR kliente teenindas mitmekesine võrgustik, mis koosnes kiir- ja kohalikel liinidel pendelrongidest, kaugrongidest London–Brighton suunal ning paljudest haruliinidest Sussexi sisemaa ja rannikuala suunal. Võrgustiku iseloomulik tunnus oli selge keskne telg London–Brighton, mida täiendasid rööpad rannikule ja sisemaale.
Peamised liinid ja sihtkohad hõlmasid (loetelu mitteväljavõtlikuna):
- London–Brighton (peamine arter Londonist lõunarannikule)
- Brighton–Eastbourne ja edasi rannikul idas
- Liinid Worthingusse, Littlehamptoni ja Bognor Regise'i
- Haruliinid Chichesterisse, Horshami ja Lewesi
- ühiselamised ja jagatud teenused linnadega nagu Croydon ja Guildford
Lisaks reisijatevedule mängis LBSCR olulist rolli sadamaliikluses: Newhaven oli tähtis ühendus mandri-Euroopaga ning ettevõte korraldas samuti ühendavaid teenuseid sadamate ja kohalike kaupade vahel.
Sõidukid, tehnika ja infrastruktuur
Ettevõtte rongipark koosnes peamiselt aurumasinatest ning mitmesugustest reisija- ja kaubavagunitest. LBSCR aurumasinaid ja rolling stocki on kujundanud mitmed tuntud insenerid, kelle tööl oli suur mõju ettevõtte töövõimele ja mainele. Rongihoidlate ning suuremate ja väiksemate jaamade infrastruktuur peegeldas nii tiheda pendel- kui ka hooajalise suverannaliikluse vajadusi.
20. sajandi alguses uuriti ja hakati kasutama elektrilisi lahendusi eelkõige tiheda linna- ja äärelinnaliikluse teenindamiseks. Pärast 1923. aasta ühinemist Southern Railway'ga jätkati elektrifitseerimise laiendamist ja standardiseerimist, mis hiljem kujunes laialt kasutatavaks kolmandarad-süsteemiks Lõuna-Inglismaal.
Operatsioonid ja roll ühiskonnas
LBSCR teenindas igapäevast pendel- ja kaubaliiklust, aga selle tähtsus oli eriti tuntav puhkuseshooajal, mil Londonist suunati kümneid tuhandeid reisijaid otse rannikukuurortidesse. Rongiühendused aitasid kaasa turismi arengule, rannapuhkuste kättesaadavusele ning kohalikule majandusele. Samuti oli LBSCR oluline kohalike tööstuste ja põllumajanduse toodete transpordiks.
Konkurents ja koostöö
Rõhutatud konkurents teiste Lõuna-Inglismaa raudteeettevõtetega ja vajadus jagada infrastruktuuri mõnede Londoni lähenemiste puhul viisid sageli nii vaidlusteni kui ka koostööle—näiteks ühisliinid ja ajutised teeninduslepingud. See ettevalmistas teed hilisemale raudteede konsolideerimisele, mis kulmineerus 1923. aasta ühinemisega.
Pärand ja säilinud objektid
Pärast ühinemist Southern Railway'ga läks suur osa LBSCR võrgustikust ja tehnilisest pärandist uue, suurema ettevõtte omandisse. Paljud LBSCRi rajatised ja teenused jäid aga edasi kasutusse. Mitmeid LBSCR-i aurumasinaid, vaguneid ja jaamahooneid on säilinud või restaureeritud; neid võib leida muuseumraudteedel ja kohalikes muuseumides, kus tutvustatakse eelkõige regionaalset raudteearhitektuuri ja varajast raudteeliiklust.
Kokkuvõttes oli London, Brighton and South Coast Railway tähtis osaline Lõuna-Inglismaa transpordiajaloo arengus: see ühendas linna rannikuga, toetas puhkuse- ja kaubaliiklust ning andis aluse mitmele hilisemale tehnilisele ja organisatsioonilisele arengule, mis kulmineerus 1923. aastal osaks saamisega Southern Railway'st.
