The Big Four — Ühendkuningriigi neli suurt raudteeettevõtet (1923–1947)

The Big Four — Ühendkuningriigi neli suurt raudteeettevõtet (1923–1947): ajalugu, GWR, LMS, LNER, SR, grupeerimine 1923 ja natsionaliseerumine 1948 British Railways'iks.

Big Four oli nimetus, mida kasutati Ühendkuningriigi nelja suurima raudteeettevõtte kirjeldamiseks ajavahemikul 1923–1947. Termi võttis kasutusele The Railway Magazine 1923. aasta veebruari numbris pealkirjaga "The Big Four of the New Railway Era". Need neli ettevõtet kokku tõid pärast pikki arutelusid ja majanduslikku survet kokku suure osa riigi raudteevõrgust ning andsid raudteeajalukku selgelt eristatavad organisatsioonid ja kaubamärgid.

Neli suurt olid:

• Great Western Railway (GWR)
• Londoni, Midlandi ja Šoti raudtee (LMS)
• Londoni ja Kirde-Ida raudtee (LNER)
• Lõuna-Raudtee (SR)

Ettevõtted moodustati 1921. aasta raudteeseaduse tulemusena ning liitmine ehk nn "Grupeerimine" jõustus 1. jaanuaril 1923. Seda reformi ajendasid I maailmasõja järgne majanduslik surve, paljude väikeste ettevõtete finantsraskused ning soov luua tõhusam ja ühtsem teenus kogu riigis.

Peamised rollid ja eripärad

Kuigi kõik neli ettevõtet tegutsesid samal ajal ja neist sai peamine raudteetranspordi pakkuja Suurbritannias, erinesid nad oma geograafilise ulatuse, teenuste fookuse ja tehniliste lahenduste poolest.

Great Western Railway (GWR)

Great Western Railway oli tuntud tugeva identiteedi ja pikaajalise tehnilise pärandi poolest. GWR jätkas paljude traditsioonidega, millel oli juured 19. sajandisse. Ettevõte oli mainekas kaugrongide ja kaubaveo teenija lääne-suundadel ning säilitas tugeva maine ajakirjanduslikult ja reisijate seas.

Londoni, Midlandi ja Šoti raudtee (LMS)

LMS oli sageli ruumiliselt ja operatiivselt suurim ning see tekkis paljude eelnevate ettevõtete liitumisel. LMS haldas ulatuslikku võrgustikku Inglismaa kesk- ja põhjapoolsetes piirkondades ning Šotimaal. Ettevõte oli tähtis nii kaubarongide kui ka pikamaareiside korraldajana ning panustas oluliselt ühtlustamisse ja standardiseerimisse.

Londoni ja Kirde-Ida raudtee (LNER)

LNER vastutas oluliste kiirraudteeliinide eest Londoni ja ida-/põhja‑idapoolsete piirkondade vahel. LNER oli tuntud oma kiirrongide ja tehniliste saavutuste poolest — rühma tuntumate edusammude hulka läheb ka kiirusrekordite püüdlemine ning silmatorkavad lokomotiiviklassid, mis jäid raudteehuviliste mälestusse.

Lõuna‑Raudtee (SR)

SR keskendus eelkõige lõuna‑inglaste linnade ja äärealade teenindamisele, eriti Londonist lõunasse suunduvatele pendelrõngastele ja rannikuliinidele. SR oli üks esimesi suuremaid ettevõtteid, mis rõhutas elektrifitseerimist ja tihedat sõiduplaani linnalähedastel aladel, mis andis talle tugeva positsiooni elurajoonitranspordis.

Sõjajõud ja majanduslik taust (1923–1947)

Periood 1923–1947 hõlmas nii majanduslikke raskusi 1920.–30. aastatel kui ka Teise maailmasõja aegset suurt pinget. Kõik neli ettevõtet mängisid sõja ajal olulist rolli sõjatehnika ja varustuse transportimisel ning olid tugevalt koormatud tsiviil- ja sõjalise liiklusega. Sõjajärgsel perioodil kujunes vajadus riigi suurema kontrolli järele infrastruktuuri ja taastamise koordineerimiseks, mis viis lõpuks natsionaliseerimiseni.

Brändid, tehnika ja pärand

Igal ettevõttel oli oma äratuntav bränding, värvid ja vaimusilma lokomotiivid, mis aitasid reisijatel ja töötajatel neid eristada. Tehniliselt toetasid ettevõtted otsekohe arendusi insenerinduses, lokomotiivide ja veermiku standardiseerimises ning mõnes piirkonnas ka varajases elektrifitseerimises.

1. jaanuaril 1948 natsionaliseeriti ettevõtted 1947. aasta transpordiseaduse (Transport Act 1947) tulemusena British Railways'iks. Selle sammuga lõppes Big Four'i ametlik ajastu, kuid nende pärand jäi elama nii infrastruktuuris, tehnilistes lahendustes kui ka raudteekultuuris: palju hilisemaid päästetud lokomotiive ja vaguneid, tehnilisi lahendusi ning piirkondlikke töökorraldusi sai edaspidise raudteesüsteemi aluseks.

Järeldus

Big Four ajastu oli Suurbritannia raudteeajaloos üleminekuperiood: väiksemate ettevõtete koondumine andis stabiilsuse ja suurema tehnilise võimekuse, samas tõi kaasa ka uue liigituse, millelt edasi liigutati riiklikule juhtimisele. Kuigi ettevõtted kui sellised kadusid 1948. aastal, on nende mõju ja tuntavad jooned (infrastruktuur, teeninduspraktika, klassikalised lokomotiivid ja kultuuriline mälu) jätnud püsiva jälje.

Küsimused ja vastused

K: Kuidas nimetati Ühendkuningriigi nelja suurimat raudtee-ettevõtet?

K: Millal võeti kasutusele mõiste "The Big Four"?

K: Mis olid nende nelja ettevõtte nimed?

K: Kuidas need neli ettevõtet tekkisid?

K: Millal see protsess käivitus?

K: Mis juhtus nende ettevõtetega 1. jaanuaril 1948?

Otsing