London, Chatham ja Doveri raudtee (LCDR) – ajalugu, konfliktid ja ühinemine

Avasta LCDR ajalugu: finantsraskused, SERiga konfliktid, 1898. a koostöö ja 1923. a liitumine Lõuna-Raudteega — süvauuring London, Chatham ja Doveri raudtee arengust.

London, Chatham and Dover Railway (LCDR) oli Kagu-Inglismaa raudtee-ettevõte (registreeritud 1. augustil 1859). Varem kandis see nime East Kent Railway.

Selle liinid läbisid Londonit ning Kenti põhja- ja idaosa, moodustades osa Suur-Londoni pendelrongide võrgustikust. Raudtee oli alati raskes finantsolukorras. See läks 1867. aastal pankrotti, kuid suutis tegevust jätkata. Paljud raskused olid põhjustatud konkurentsist ja teenuste dubleerimisest South Eastern Railwayga (SER). Siiski leppis LCDR 1898. aastal SERiga kokku, et nad jagavad kahe raudtee käitamist ja töötavad ühtse süsteemina South Eastern and Chatham Railway nime all. Tulud ühendati, kuid tegemist ei olnud täieliku ühendamisega.

SER ja LCDR jäid eraldi ettevõteteks, kuni nad 1. jaanuaril 1923 said Lõuna-Raudtee osaks (1921. aasta raudteeseadus).

Taust ja asutamine

LCDR kasvas välja varasemast East Kent Railway projektist, mille eesmärk oli parandada ühendusi Londoni ja Kenti vahel ning võimaldada paremat juurdepääsu Doveri sadamatele. Ettevõte püüdis teenindada nii pendelronga- kui ka kaugsuundi, sealhulgas sadamate kaudu toimuvat laevaliiklust mandrile.

Võrgustik ja teenused

LCDR ehitas ja haldas nii äärelinna kui ka maanteelisi liine, mis viisid Londonist Kentisse ja edasi Doverisse. Tema teenused hõlmasid:

• pendelrongid, mis teenindasid Suur-Londoni linnalähedasi eeslinnapiirkondi;
• kaugrongid ja ühendused sadamate juurde, mis olid olulised kaupade ja reisijate transpordiks Euroopasse;
• kohalikke ja regionaalseid teenuseid Kentis, mis sidusid väiksemaid asulaid suuremate linnadega.

Konfliktid ja konkurents South Eastern Railwayga

Üks LCDR-i pikaajalisi probleeme oli terav konkurents South Eastern Railwayga. Mõlemad firmad püüdsid saada parimaid marsruute ja kliendibaasi, mis viis sageli liinide dubleerimise ja liigsete investeeringuteni samades koridorides. See “raudteesõda” tõi kaasa:

• kahjuliku hinnakonkurentsi ja piletistrateegiate kulude tõusu;
• rahuolukordade tõttu halvenenud majanduslik tootlikkus ning vähene suutlikkus pikaajalisteks investeeringuteks;
• tarbijale küll enam võimalusi, kuid süsteem tasakaalustamata ja kulukas toimimiseks.

Majanduslikud raskused ja pankrott

LCDR oli jätkuvalt rahaliselt nõrk. 1867. aastal sattus ettevõte nii suure stressi alla, et see kuulutati pankrotiks (või sattus administratsiooniseisundisse) ja pandi võlausaldajate kontrolli alla. Hoolimata sellest jätkas raudtee teenuste osutamist. Püsivad võlad, intressikohustused ja vajadus infrastruktuuri parandada hoidsid firma püsivalt piiratud majanduslikus vabaduses.

Ühinemine ja koordineeritud juhtimine (SE&CR)

1898. aastal jõuti kokkuleppele läheneda strateegilisele koordineerimisele: South Eastern Railway ja LCDR lõid ühise juhtimise kaudu toimiva süsteemi, mis töötas nime all South Eastern and Chatham Railway. Selle kokkuleppe eesmärk oli:

• vältida dubleerimist ja paredada kulusid;
• koordineerida sõidu- ja kaubarongide teenuseid ühtse plaani järgi;
• ühendada tulud haldamise eesmärgil, kuigi juriidiliselt jäid mõlemad ettevõtted eraldi ühikuteks.

See samm parandas oluliselt operatiivset tõhusust ja võimaldas alustada mõnede liinide ning teenuste ümberkorraldamist ja koondamist.

Lõplik integratsioon ja pärand

Kuigi SE&CR vähendas konkurentsi ning tõi kokku juhtimise ja tulud, jäi täielik omandiline ühendamine vahele. Alles 1. jaanuaril 1923 viidi läbi laiem raudteekorralduse ümberkujundamine, mille tulemusena Lõuna-Raudtee alla koondati mitu väiksemat ettevõtet vastavalt 1921. aasta raudteeseadusele. See lõpetas ametlikult LCDR-i kui eraldi ettevõtte eksistentsi.

LCDR pärand on tänapäeva raudteevõrgus nähtav mitmete säilinud trasside, mõningate jaamahoonelementide ning kohalike ühendustega Kentis ja Londoni eeslinnades. Samuti mõjutas tema eksisteerimine linna- ja regioneetika arengut ning pani aluse hilisematele ümberkorraldustele piirkondlikus rongiliikluses.

Tähendus arhitektuuris ja tehnoloogias

Kuigi LCDR-l ei olnud lõpmatuid ressursse, viis ettevõte läbi mitmeid infrastruktuuri- ja rullmaterjali uuendusi oma tööde käigus. Mõned jaamad, sillad ja raudteeehitised, mis ehitati selle perioodi jooksul, mõjutasid piirkondlikku ruumiplaneeringut ja jäid kohalikku mälusisse.

Kokkuvõte

London, Chatham and Dover Railway oli oluline regionaalne mängija Kagu-Inglismaa rongiliikluses XIX sajandi teisel poolel. Ehkki pidevad rahalised raskused ja konkurents South Eastern Railwayga piirasid selle iseseisvat arengut, mõjutas LCDR oluliselt ühenduste kujunemist Kenti ja Londoni vahel ning tema pärand on osaliselt alles ka tänapäeval, olles sisse kirjutatud Suurbritannia raudteehalduse ajaloosse.

Küsimused ja vastused

K: Millal registreeriti Londoni, Chathami ja Doveri raudtee?

K: Kuidas nimetati London, Chathami ja Doveri raudteed varem?

K: Kus kulgesid Londoni, Chathami ja Doveri raudtee liinid?

K: Kas London, Chatham and Dover Railway oli osa Suur-Londoni pendelrongide võrgustikust?

K: Miks sattus London, Chatham and Dover Railway rahalistesse raskustesse?

K: Millal leppis LCDR SERiga kokku, et nad jagavad kahe raudtee käitamist?

K: Millal said SER ja LCDR osa Southern Railway'st?

Otsing