South Eastern Railway (SER) — Kagu-Inglismaa raudteeettevõte 1836–1922

South Eastern Railway (1836–1922) — Kagu-Inglismaa raudtee: London–Dover liin, Kent ja Sussex, haruliinid, laienemine, konfliktid ning ühinemine South Eastern and Chatham Railway'ga.

South Eastern Railway (SER) oli Kagu-Inglismaa raudtee-ettevõte aastatel 1836–1922. Ettevõte loodi, et ehitada liin Londonist Doverisse ja ühendada Londoni lõunaosa ning Kenti maakond sadamate ja sisemaa vahel. Varsti avati ka haruliinid Tunbridge Wellsi, Hastingsi, Canterbury ja teistesse Kentis asuvatesse kohtadesse. SER absorbeeris või rentis teisi raudteesid, sealhulgas London and Greenwich Railway ja Canterbury and Whitstable Railway, mis aitasid tal saada juurdepääsu Londoni eeslinnadele ja kohalikele sadamatele. Enamik ettevõtte liinidest asus Kentis, Sussexi idaosas ja Londoni eeslinnades; lisaks oli pikk maastikuline liin Redhillist (Surrey) Readingi (Berkshire).

Asutamine, rajamine ja infrastruktuur

1930. sajandi keskpaik tõi Suurbritanniasse raudteebuumi ning SER oli osa sellest laienemisest. Põhiline eesmärk oli luua usaldusväärne ühendus Londoni ja Doveri vahel, et teenindada nii kaubavedu (eriti sadamate kaudu mandriühendusi) kui ka reisijaid, sealhulgas transpordiks mõeldud "boat train" ühendusi. Liinide rajamine nõudis tunneli- ja viaduktitöid ning läbis mitmeid erinevaid maastikke — alates tasandikust kuni North Downsi ja Surrey künklike aladeni.

Teenused ja rööbastee- ning vagunipark

SERV pakkus laias valikus teenuseid: kaugreise Londonist Kentisse ja Sussexi rannikule, regulaarseid kohalikke ning tihedaid eeslinna sõite Londonisse. Veduriteks ja vaguniteks kasutati perioodi tüüpilisi aurumasinaid ja kaubavaguneid; ettevõte arendas pidevalt oma sündmusteparki vastavalt tehnika arengule ja liiklusnõudlusele. Sadamate (eriti Doveri ja Folkestone’i) ühendused olid olulised rahvusvahelise vedu ning postisalve toimimise seisukohalt.

Konkurents ja koostöö

Suur osa ettevõtte varasest ajaloost oli laienemiskatseid ja konkurentsi naabritega, mis mõnikord muutus ägedaks. Põhilised konkurendid olid London, Brighton and South Coast Railway (LBSCR) läänes ja London, Chatham and Dover Railway (LCDR) kirdes. Konkurents tähendas tihti ridade kattumist, omavahelisi vaidlusi marsruutide ja teenuseõiguste üle ning pingelisi ärisuhete kujunemist.

Kuigi vaenulikkus püsis, jõudsid SER ja LCDR lõpuks 1899. aastal kokkuleppele ühises halduses tegutsemiseks: mõlema ettevõtte teenuseid hakati ühiselt koordineerima ja turustama kui South Eastern and Chatham Railway (SE&CR). Selle tulemusena ühendati tulud ja opereerimine ühtsema pildi all, kuid edasine struktuur ei olnud täielik ühinemine — SER ja LCDR jäid juriidiliselt eraldi firmadeks kuni riikliku reorganiseerimiseni.

Majandus, sõjad ja ajutised raskused

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses püsis raudtee tasuvus sõltuvalt reisijate- ja kaubavoogudest. Esimesed sõjad ja majanduslikud šokid mõjutasid liinivõrku: eriti I maailmasõja ajal kasutati SERi teenuseid intensiivselt sõjaväe ja varustuse teisaldamiseks, mis koormas infrastruktuuri. Sõja-aegsed kahjustused ja hoolduskulud koormasid eelarvet ning tõstsid vajadust efektiivsema ühisjuhtimise järele.

Seisund 1922–1923 ja pärand

Kuigi SE&CR haldas praktikas ühiseid teenuseid alates 1899. aastast, säilisid SER ja LCDR ametlikult iseseisvatena kuni 1. jaanuarini 1923, mil nad mõlema osa moodustas vastavalt 1921. aasta raudteeseadusele suurem Southern Railway. See ümberkorraldus koondas Lõuna-Inglismaa suuremad ettevõtted ühte organisatsiooni, mis lõpuks viis paljude teenuste renoveerimise ja ühtlustamiseni (sealhulgas hilisemad elektrifitseerimisprogrammid).

SER pärandina on säilinud mitu olulisemat liini ja infrastruktuurielementi, mida tänapäeval kasutavad erinevad rongioperaatorid. Paljud ajaloolised jaamalinnakud, viaduktid ja tunnelid meenutavad 19. sajandi inseneritööd ja rautee rolli Kagu-Inglismaa arengus. SER roll sadamatega ühenduste loomisel aitas tugevdada Inglismaa ja mandri-Euroopa vahelisi transpordikoridore — mõju, mis jätkus läbi 20. sajandi ja on märgatav ka tänastes rongivõrkudes.

• Põhiline teenistusala: London–Dover ja haruliinid Kenti ning ida-Sussexi aladel.
• Olulised funktsioonid: reisija- ja kaubavedu, sadamatega ühendused, eeslinnaühendused Londonisse.
• Struktuurimuudatused: 1899 SE&CR ühishaldus; 1923 ühinemine Southern Railwayga vastavalt 1921. aasta raudteeseadusele.

SER ajalugu on näide 19. sajandi raudteesektori kiirest kasvust, konkurentsist ja lõpuks konsolideerumisest — protsessist, mis kujundas tänapäevase Lõuna-Inglismaa raudteevõrgu alused.

Küsimused ja vastused

K: Millal moodustati South Eastern Railway?

K: Millise marsruudi ehitas SER algselt?

K: Milliseid teisi raudteid SER üle võttis või rentis?

K: Kus asus enamik ettevõtte liinidest?

K: Kas oli olemas pikk marsruut Redhillist, Surrey's, Readingi, Berkshire'isse?

K: Kas SER avas Tunbridge Wellsis haruliinid?

Otsing