South Eastern and Chatham Railway (SECR): ajalugu 1899–1923

South Eastern and Chatham Railway (SECR) oli kahe naaberraudtee, South Eastern Railway (SER) ja London, Chatham and Dover Railway (LCDR), tööühendus, mis tegutses Londoni ja Kagu-Inglismaa vahel. Aastatel 1899-1923 oli SECRil monopoolne raudteevedu Kentis ja peamistesse La Manche'i väina sadamatesse Prantsusmaale ja Belgiasse suunduvate parvlaevade jaoks. 1923. aastal sai SECR 1921. aasta raudteeseaduse alusel Southern Railway osaks.

Asutamine ja eesmärk

SECR loodi 1899. aastal kui kahe pikalt vastastikku konkureerinud ettevõtte — SER ja LCDR — tööjaotusleping. Eesmärk oli vähendada kulusid ja vältida üksteisega kattuvaid investeeringuid Kentis ning parandada teenuste koordineerimist sadamateni viivatel liinidel. See oli protsess, mille käigus säilitati nimetatud ettevõtted juriidiliselt eraldi, kuid juhtimine ja operatiivne tegevus toimusid ühise juhtkomitee all.

Töö ja teenused

SECR pakkus mitmekesist teenust nii reisijatele kui ka kaubaveole. Olulisimaks osaks oli ühendus Londoni ja Kagu-Inglismaa vahel ning ühendused parvlaevadega üle La Manche'i, mille kaudu kulges rahvusvaheline reisija- ja kaubaliiklus. Raudtee teenindas nii pikki kaugronge ja erironge (sh nn "boat train"‑sid otse sadamate juurde) kui ka tihedat pendelrongiliiklust Londoni lähiümbruses.

Infrastruktuur ja tehniline baas

SECR päris endale mitmeid raudteevõrgu osi, depood ja remonttöökojad mõlemalt eelnevast ettevõttelt. Ühinemise järgselt pandi rõhku liinide, jaamade ja sõidukite tõhusamale kasutamisele ning mõnel kolmesuunalisel alal viidi läbi infrastruktuuri korrastamist ja ajakohastamist. Kuigi mõningast riist- ja tehnoloogilist ühtlustamist hakati läbi viima, jäi täielik standardiseerimine osaliselt lõpetamata kuni 1923. aasta ümberkorraldusteni.

Vagunid ja vedurid

SECR päris väga varieeruva pargi, sest mõlemad eelkäijad olid arendanud oma vedurite ja vagunite tüüpe. Liinide haldamisel keskenduti esmalt operatiivse töö sujuvusele; aja jooksul hakati kasutusele võtma uuendusi ja mõnele tüüpi vedurid ning vagunid standardiseerima, et lihtsustada hooldust ja reservi planeerimist.

Majanduslik ja juhtimislik kontekst

Kuigi SECR peamine motiiv oli kulude kokkuhoid konkurentsi vähendamise teel, oli mõlema eelkäija majanduslik seis tihti keeruline. Töösuutlikkuse parandamise kõrval püüti kasumit kasvatada läbi parema parvlaevadega seotud ühenduse korraldamise ja kaubavedude teenindamise. Juhtimine toimus juhtkomitee kaudu, mis vastutas tegevuskulude kokkuhoiuga seotud otsuste elluviimise eest.

Lõpp ja pärand

1923. aastal lõpetas SECR oma iseseisva tegevuse, kui 1921. aasta raudteeseaduse realiseerumine viis suurema ümbergruppeerimise tulemusena SECRi ühinemiseni Southern Railwayga. Sellegipoolest jäi SECR pärandeks suures osas tänapäevani kasutusel olev liinivõrk Kentis, sadamateühendused ja teenuste põhimõtted, mis mõjutasid edaspidist rongi- ja parvlaevadega koordineeritud teenuste arengut Lõuna-Inglismaal.

Mõned tähtsamad tähelepanekud:

• SECR oli praktiline lahendus pikaajaliseks rivaalitsemiseks Kentis ning aitas vähendada ebavajalikku infrastruktuuri dubleerimist.
• Fookuses olid nii rahvusvahelised parvlaevaühendused kui ka tihe pendelrongiliiklus Londonisse.
• Kuigi juhtimisstruktuur võimaldas operatiivset koordineerimist, jäi täielik integratsioon ja standardiseerimine osaliselt realiseerimata kuni 1923. aasta ümberkorraldusteni.

Otsing