Londoni ja Põhja-Lääne Raudtee (LNWR) — Briti raudteeettevõte 1846–1922
Londoni ja Põhja-Lääne Raudtee (LNWR) 1846–1922: Briti suurim aktsiaselts, loodud ühinemisest, Eustoni lõppjaam ja tänase West Coast Main Line’i eelkäija.
London and North Western Railway (LNWR) oli Briti raudteeettevõte aastatel 1846–1922. LNWR moodustati 1846. aastal Grand Junction Railway, London & Birmingham Railway ja Manchester & Birmingham Railway ühinemisel. Londoni lõppjaam oli Eustoni raudteejaamas. 19. sajandi lõpus oli LNWR maailma suurim aktsiaselts ning üks Suurbritannia tähtsamaid transpordiettevõtteid, mis sidus Londoni Põhja-Lääne Inglismaaga ja aitas kujundada riigi tööstus- ja kaubandustegevust.
Ajalugu ja areng
LNWR kasvas kiiresti, koondades varasemaid raudteeid ja laiendades võrku nii reisija- kui ka kaubaveoks. Ettevõte oli tuntud oma tiheda piletite- ja postivedude võrgustiku ning regulaarsete ekspressliinide poolest, mis sidusid Londoni Põhja-Lääne suuremate linnadega nagu Birmingham, Manchester ja Liverpool. LNWR hoidis suurt osakaalu ka rahvusvahelises ühenduses läbi ühenduste Haavyd, kus toimusid praamied ühendused Iirimaaga.
Võrgustik ja teenused
LNWR-i põhisuunad olid: London–Birmingham–Manchester–Liverpool (edasi ühendused Põhja-Walesi ja Šotimaaga). Ettevõte pakkus nii pikki ekspress- ja ööliine kui ka lühemaid kohalikke ja eeslinnaliine. Oluline roll oli ka kaubavedudel — raudtee edastas suures mahus söe, tööstustarbeid ja postisaadetisi. Tänapäevase West Coast Main Linei mõningad peasarved jooksevad samadel trassidel, mida LNWR varem haldas.
Masinapark, töökodad ja tehniline pärand
LNWR-il olid suured töökodad, millest tuntumad olid Crewe töökojad — need olid ettevõtte keskne remondi- ja lokomotiivitootmise keskus. Firma tellis ja haldas väga suurt lokomotiivide ja vagunite parki ning oli tehniliste uuenduste, masinate standardiseerimise ja massilise tootmise poolest eesrindlik.
Tuntumaid peainsenereid, kes LNWR-i masinate arengut mõjutasid, on näiteks John Ramsbottom, Francis Webb, George Whale ja Charles Bowen-Cooke. Francis Webb oli tuntud oma komposiit- ehk kompound-lokomotiivide lahenduste poolest, mida hilisemas ajaloos mõningal määral ümber ehitati. Järgnenud peainsenerid viisid sisse edasiarendusi, näiteks aurusüsteemide ja ülelaadimise parandused ning mitmesugused käigushoiu- ja hoolduspraktikad.
Organisatsioon, töötajad ja ühiskondlik mõju
LNWR oli üks suurimaid tööandjaid 19. ja alguse 20. sajandil – raudtee vajalikkus tõi kaasa lähedalasuva tööstuse ja asulate arengu ning mõjutas inimeste igapäevaelu ja majandust. Ettevõte haldas ka postivedusid ja kiirte-ekspressiteenuseid, mis olid tollal ühiskondlikult ja äriliselt väga olulised.
Ühinemine ja pärand
1923. aastal, 1921. aasta raudteeseaduse (Railways Act 1921) rakenduse tulemusel, liideti LNWR teisteettevõtetega ja sellest sai osa Londoni, Midlandi ja Šoti Raudtee (LMS). Pärast II maailmasõda, 1948. aastal, läks LMS riikliku üleriigilise reorganiseerimise käigus British Railways'i London Midland Region'iks. LNWR-i võrgustik, tehnilised lahendused ja töökultuur jätsid püsiva jälje Briti raudteearhitektuurile ning ettevõtet võib pidada olulisimaks eelkäijaks tänasele West Coasti pearaudteele.
Märkus: LNWR-i ajalugu on rikkalik ja mitmekesine: ettevõte on uurimist väärt nii tehnilise arengu, sotsiaalmajandusliku mõju kui ka tööstusajaloo vaatenurgast. Kui soovite, saan lisada üksikasju konkreetsete lokomotiivitüüpide, suuremate jaamade või tuntud reiside kohta.
Otsige