Sarmatlased (/sɑːrˈmeɪʃiənz/; ladina keeles: Sarmatae, Sauromatae) olid Iraani päritolu hõimud, mis elasid Sarmatiaks nimetatud riigis, mis on tänase Ukraina lähedal Musta mere kaldal. Nad õitsesid 5. sajandist eKr kuni 4.-5. sajandini pKr.

Päritolu ja keel

Sarmatlased kuulusid idapoolsesse iraani keelte rühma ja olid osa laiemast sküüti-sarmatia kultuurilisest kompleksist, mis hõlmas Põhja-Kauskaasia ning Musta mere põhjakalda steppe. Nende esivanemate päritolu on seotud Lääne-Aasia ja Kesk-Aasia hõimude segunemisega steppide elanikega. Arheoloogilised ja keeleteaduslikud andmed viitavad sellele, et sarmati keel oli iraani keeltest, sarnanedes teistele idairaani murretele, kuid piirkondlikud eripärad ja kontaktid teiste rahvastega tekitasid mitmekesise keele- ja kultuuripildi.

Elulaad ja sõjandus

  • Nomadism ja karjakasvatus: Sarmatlased olid peamiselt ratsanikulahine karjakasvatajad — nad pidid hobuseid, lambakarja ning teiste loomadega kauplemisega tegelesid ning kasutasid rändavat eluviisi vastavalt rohumaade kättesaadavusele.
  • Ratsavägi ja sõjatehnika: Sarmatlased olid kuulsad oma ratsaväe oskuste poolest. Nad kasutasid pikki odasid (lance), vibusid ja mõnikord ka varjulisi soomusrüüsi ning tugevasti rõhutatud ratsaväe taktikat, mis mõjutas oluliselt nii Ida- kui Lääneriike. Roomlased ja Bütsants kasutasid mõnikord sarmatia ratsaväge oma vägedes.
  • Naissõdalased: Antiikallikad ja arheoloogilised leidud viitavad, et naised võisid osa võtta relvastatud tegevusest — sellest on arvatud saanud müüdi amazoonidest osaline põllumajanduslik tõlgendus.

Kultuur, kunst ja usund

Sarmatia kunstile on iseloomulik nn loomastiil — stiliseeritud loomafiguurid kuld- ja pronksornamentidel, hobusevarustusel ja relvade kaunistamisel. Nad kasutasid keerukaid filigraantöid ja väärisesemeid, mida leietakse hauakuhjadest (kurganid). Usulised tavad olid segatud loodususu ja šamanistlike elementidega; matmiskommetes ilmneb ûmberkukkumine ja koos varadega matmine, mis näitab usku teispoolsusesse ning sõjalise staatuse tähtsust ühiskonnas.

Majandus ja kontaktid

Sarmatlaste majandus põhines karjakasvatusel, saagi ja kaupade vahetusel ning röövkauplemisel ja sõjategevusest tuleneval rikkuse omandamisel. Nad olid tihedates kontaktides Kreeka asulate, Pontose kuningriigi, Rooma ja hiljem Bütsantsiga — toimus nii kaubavahetus kui ka sõjaline koostöö ja konfliktid. Paljud kreeka kirjanikud ja roomlased kirjeldasid neid oma teostes, andes teavet riietuse, sõjapidamise ja kommetega seotud aspektide kohta.

Arheoloogia ja matmiskombed

Arheoloogilised leiud—kurganid, relvad, hobusevarustus, ehteid ja polükromaatilist keraamikat—annavad põhjalikku teavet sarmatlaste elu ja hierarhia kohta. Matustes leitud relvade, hobuste ja kõrgetasemeliste ehteesemete hulk viitab tugevale sotsiaalsele kihistumisele ja sõjalisele rollile ühiskonnas. Leidudest nähtub ka laialdane käsitööoskus ja kontaktid kaugetega läbi vahetuskaupade.

Ajalooline roll ja hälbed

5. sajandist eKr kuni 4.–5. sajandini pKr olid sarmatlased oluliseks jõuks Põhja-Musta mere aladel. 4. sajandil pKr alanud suuri inimmigreerumisi (nt hunnide teket ja laienemist) mõjutasid tugevalt sarmatiasteppide rahvastikku: osa sarmatlasi nihkus idast läände, osa sulandus teiste germaanlike ja alani hõimudega. Paljud idasarnased rühmad, nagu alanid, on sarmatite järeltulijad ja osalesid hiljem Euroopa ajaloo sündmustes (nt alani diaspora Hispaaniasse ja Põhja-Aafrikasse).

Pärand

Sarmatlaste pärand on tähtis osa Põhja-Blackmeri steppide ajaloost: nad mõjutasid ratsaväe taktika arengut Euroopas ning jätsid selged jäljed kunstis, matmiskommetes ja regionaalses demograafias. Tänapäevased arheoloogilised ja paleogenoomilised uuringud täpsustavad järk-järgult nende inimeste päritolu, liikumisi ja segu teiste rahvastega, andes selgema pildi sarmatite mitmekihilisest ajaloolis-kultuurilisest identiteedist.