Vangistuskirjeldused: ajalooline žanr ja kriitiline ülevaade
Vangistuskirjeldused: ajaloost ja kriitilisest lugemisest — uurimus 18.–19. sajandi jutustustest, nende usaldusväärsusest ja kultuurilisest mõjust.
Vangistusjutustused on lood inimestest, kes on vangistatud vaenlaste poolt, kes ei ole tsiviliseeritud. Ajaloolased - inimesed, kes uurivad ajalugu - ei usalda paljusid neist lugudest. Paljud neist ei ole kirjutatud neutraalsest vaatepunktist. Mõned ajaloolased, kes uurivad indiaanlaste kultuure, on ettevaatlikud, kui nad kasutavad neid lugusid allikatena.
Põhja-Ameerikast pärinevaid vangistuskirjeldusi avaldati 18. ja 19. sajandil. Need on osa ingliskeelsest kirjandusest, hiljem kirjutati rohkem jutustusi Indiast ja Ida-Aasiast.
Vangistusjutustused on ajalooline ja kirjanduslik žanr, millel on mitmeid tunnuseid ja funktsioone. Neid lugusid leidub nii isiklikus kui ka trükis avaldatud kujul ning tihti kasutati neid laiemate sotsiaalsete ja poliitiliste eesmärkide teenimiseks. Iseloomulikud jooned hõlmavad:
- fookust individuaalsele kogemusele: kirjeldatakse konkreetse inimese või perekonna äraviimist, kannatusi ja lõpuks kas pääsemist või kohanemist;
- moraalset ja religioosset tõlgendust: paljud jutud vormitakse kui katse ja lunastuse narratiive, kus jääb rõhk jumalalikule proovile või usulisele pöördumisele;
- stereotüüpset kujutust «võõrastest»: vastased või «teised» kirjeldatakse tihti tagurlikena või julmadena, mis peegeldab autori ja lugejaskonna eelarvamusi;
- trükiline kohandamine: paljud jutud läbivad toimetuse- ja turundusprotsessi, mis võib lisada sensatsioonilist või propagandistlikku elementi.
Ajaloolase vaatenurgast tuleb vangistuskirjeldustega töötades olla kriitiline. Järgnevad lähenemisviisid aitavad neid allikaid paremini hinnata:
- allikakriitika — millal ja kelle poolt lugu kirjutati ning kas on toimetatud või lisatud elemente;
- ristsiidumine — võrrelda jutustust teiste allikatega (ametlikud dokumendid, kirjavahetus, põlisrahvaste suulised traditsioonid, arheoloogilised leidud);
- sotsiaalkultuuriline kontekst — mõista, millist rolli mängisid sellised lood rahvuse, religiooni ja poliitika kujutamisel;
- keele- ja žanriülesed tunnused — eristada faktipõhist kirja ja kirjanduslikku kujutustust ning mõelda, millised konventsioonid on jutule lisatud.
Vangistusjutustused on avaldanud püsivat mõju kirjandusele ja populaarsele arusaamale «kollisusest» ning «tsiviliseeritusest». Näiteks Põhja-Ameerikas on tuntud varasemad tekstitüübid, kus kolonistide kinnipidamised Ameerika põlisrahvaste poolt olid esitatud kas kangelasteekonnana või hoiatusena. Sarnaseid lugusid reprodutseeriti ja kohandati ka Euroopas toimunud kontaktide ja konfliktide kirjeldamiseks Indias ja Ida-Aasias.
Kristalliseerunud tähelepanekud ja kaasaegne ümberhindamine:
- Soovitus ajaloolastele: kasutada vangistuskirjeldusi ära, aga alati koos mitme allika ja kriitilise analüüsiga;
- Soovitus lugejale: lugeda neid tekste nii ajaloolise dokumendi kui ka ajastu kultuurilise toote kontekstis — tähele panna, milliseid teemasid ja hirme need kinnistavad;
- tänapäevane perspektiiv: uurijad püüavad integreerida põlisrahvaste hääli ja suulisi allikaid, et pakkuda tasakaalustatumat pilti ja vähendada ühepoolset kujutamist.
Kokkuvõttes on vangistuskirjeldused väärtuslikud nii kirjandus- kui ajalooallikad, kuid neist tuleb järeldusi teha ettevaatlikult ja konteksti asetatult. Neid lugusid võib käsitleda kui peeglit oma ajastu hirmudele, uskumustele ja identiteediküsimustele — ning samal ajal ka kui potentsiaalset rikast materjali, kui neid kombineerida teiste, mitmekesisemate allikatega.


Daniel Boone'i tütre röövimine indiaanlaste poolt , Charles Ferdinand Wimar, 1853
Taust
Uus-Inglismaa kolonistid langesid sageli kanadalaste ja nende indiaanlaste liitlaste poolt vangi. See oli tingitud sellest, et Uus-Prantsusmaa ja Uus-Inglismaa konkureerisid sel ajal. (See juhtus ka kanadalaste puhul). Viieteistkümnendast kuni üheksateistkümnenda sajandini võetud vangide arv on siiski ebaselge. Mõned arvavad, et kuningas Philippi sõja ajal (1675) võeti pantvangi umbes 1641 uusingliseenlast. Valgete ja indiaanlaste konfliktide ajal 19. sajandi keskel võeti vangi sadu naisi ja lapsi.
Küsimused ja vastused
K: Mis on vangistusjutustused?
V: Vangistusnarratiivid on lood inimestest, kes on vangistatud vaenlaste poolt, kes ei ole tsiviliseeritud.
K: Kuidas vaatlevad ajaloolased vangistusnarratiive?
V: Ajaloolased ei usalda paljusid neist lugudest. Paljud neist ei ole kirjutatud neutraalsest vaatepunktist.
K: Kas kõiki vangistusjutustusi peetakse usaldusväärseteks allikateks?
V: Ei, mõned ajaloolased, kes uurivad indiaanlaste kultuure, on ettevaatlikud, kui nad kasutavad neid lugusid allikatena.
K: Millal avaldati Põhja-Ameerikast pärit vangistusjutustused?
V: Põhja-Ameerikast pärinevaid vangistusjutustusi avaldati 18. ja 19. sajandil.
K: Kas vangistusjutustuste avaldamine piirdub Põhja-Ameerikaga?
V: Ei, hiljem kirjutati rohkem jutustusi Indiast ja Ida-Aasiast.
K: Kas inglise kirjandus on ainus kirjandustraditsioon, mis sisaldab vangistusjutustusi?
V: Vangistusjutustused on osa inglise kirjandusest, kuid need ei piirdu ainult selle traditsiooniga.
K: Mida saab järeldada vangistusjutustuste täpsuse kohta?
V: Asjaolu, et ajaloolased kasutavad neid jutustusi allikatena ettevaatlikult, viitab sellele, et need ei pruugi alati olla täpsed.
Otsige
