Karmiin on üldnimetus eriti sügavapunase värvitooni kohta. Mõned rubiinid on värvitud allpool esitatud värvigraafikus näidatud tooni kui rikas karmiin. Sügavpunane värvus, mida paremal kujutatakse karmiinina, vastab sageli töötlemata toorpigmendi toonile; toorpigmenti töödeldes aga saadakse heledamaid, rikkalikumaid või eredamaid varjundeid, millest mõned on allpool kirjeldatud ja näidatud.

Karmiinivärv pärineb pigmendist karmiin, mis on sügavpunane toon, saadud peamiselt mõne putukaliigi, näiteks košenilli (tavaliselt Dactylopius coccus) ja mõnede teiste sugulaste poolt toodetud karmiinhappest. Karmiinhape (inglise keeles carminic acid; keemiline valem C22H20O13) ekstraheeritakse kuivatatud putukakehadest ja töödeldakse mürkide ja värvainetena kasutamiseks. Tööstuslikult valmistatud karmiinipigmente toodetakse sageli lakide (nt alumiiniumi või kaltsiumi sooladega) kujul, mis annavad parema valgus- ja keemilise stabiilsuse kui puhas ekstrakt.

Kasutusalad

Karmiinipigmenti kasutatakse laialdaselt erinevates valdkondades:

  • tekstiilivärvid ja vaibad (ajalooliselt hinnatud sügavpunase värvina);
  • maalid ja kunstitarbed (kui looduslik, intensiivne punane pigment);
  • kosmeetika — huulepulbrid, põsepuna ja muud tooted, kus soovitakse loomulikku punakat tooni;
  • toiduaineid ja joogid (Euroopas ja paljudes riikides registreeritud kui lisaaine E120 või nimetusega cochineal/carmine);
  • meditsiini- ja farmaatsiatooted ning mõned analüütilised värvid ja tindid.

Ajalugu ja kultuuriline tähendus

Karmiinil on pikk ajalugu: seda kasutasid juba prekolumbia kultuurid Lõuna-Ameerikas ja Mehhikos, kus košenilli koguti ja kuivatati tekstiilide ja kehamaalingute jaoks. Eurooplased avastasid selle hispaanlaste vahendusel 16. sajandil ning karmiin sai kiiresti hinnatud loodusliku punase värvina, mida imporditi Ameerikast Euroopasse. Inglise keeles dokumenteeriti sõna carmine kasutus esmakordselt 1523. aastal.

Tootmine ja keemilised omadused

Karmiin saadakse peamiselt kuivatatud košenillidest: putukad korjatakse kaktustelt, kuivatatakse ja jahvatatakse. Karmiinhape ekstraheeritakse vees või happelises lahuses ning seejärel sadestatakse metalliioonidega (nt alumiiniumiga) moodustamaks nn lake-pigmenti. Sellised lakid on tavaliselt parema valguskindluse ja värviintensiivsusega kui puhas ekstrakt. Värvused võivad varieeruda olenevalt pH-st, metalliioonist ja töötlemise viisist — mõned variandid kalduda roosakamale, teised sügavama burgundi suunas.

Töökindlus, piirangud ja alternatiivid

Karmiinil on mitmeid tugevusi (loomulik, intensiivne toon ja hea pealekattuvus lakina), kuid ka piiranguid: puhas ekstrakt ei pruugi olla nii valguskindel kui some sünteetilised värvid ning see võib laguneda tugevas aluselises keskkonnas. Tänapäeval kasutatakse karmiinile alternatiive — nii sünteetilisi azo- ja aniliinvärve (nt Allura Red / E129) kui ka teisi looduslikke punaseid (nt madder ehk alizariin), olenevalt nõutavast värvikindlusest, hinnast ja regulatiivsetest piirangutest.

Regulatsioon ja allergiad

Karmiin kui toidulisand või värvaine peab olema märgistatud (nt E120) ning mõnes riigis ja tööstusharus nõutakse eraldi teavitust, sest harvadel juhtudel võivad inimesed olla sellele allergilised. Samuti ei sobi karmiin toodetele, mis on mõeldud veganitele või taimetoitlastele, kuna see on loomset päritolu; paljud tootjad kasutavad selle asemel taimseid või sünteetilisi alternatiive.

Kokkuvõte

Karmiin on ajalooliselt ja tänapäeval tähtis looduslik sügavpunane värv ja pigment, saadud peamiselt košenillidest. Sellele iseloomustab intensiivne, tihti luksuslik punane toon ning mitmekesine kasutus kunstis, tekstiilil, kosmeetikas ja toiduainetes. Samas kaasnevad kasutusega ka eetilised, allergilised ja tehnilised kaalutlused, mistõttu tootjad ja tarbijad valivad sageli alternatiive või rõhutavad selget märgistust.