Causinae: Sahara-taguse Aafrika mürgiste öörästikute alamperekond
Causinae: ülevaade Sahara-taguse Aafrika mürgistest öörästikutest — liigid, välimus, käitumine ja toit. Avasta kuus liiki ja nende ohtlikkus.
Causinae perekond, mida üldiselt tuntakse kui "öiseid mürkkiirte", on Sahara-taguses Aafrikas elavate mürgiste viperate alamperekond. Perekond on monotüüpne, sest selles on ainult perekond Causus. Perekonda kuulub kuus liiki.
Üldkirjeldus ja välimus
Causus’i liike nimetatakse tavaliselt öörästikuteks (inglise keeles "night adders"). Nad on lühikese ja jämeda kehaga rästikud, kes kasvavad tavaliselt umbes 60–90 cm pikkuseks (24–36 tolli). Värvus varieerub hallist ja pruunist kuni peaaegu mustani ning kehale võivad olla iseloomulikud tumedad või heledad laigud ja triibud, mis aitavad neid varjus peitu jääda.
Levik ja elupaik
Need rästikud elavad peamiselt Sahara-taguses Aafrikas eri elupaikades: savannidel, rohumaadel, harvem metsaservades ja tihti veekogude läheduses, kus leidub toitu. Mõned liigid kohanevad inimtekkeliste kooslustega, teised eelistavad vähem mõjutatud alasid.
Käitumine ja aktiivsus
Hoolimata nimest ei ole kõik öörästikud rangelt öised: paljud liigid on päevasel ajal aktiivsed (diurnaalne või erektiline), teised on hajutatud aktiivsusega loojangu ja koidu ajal või öösel. Kaitsekäitumise osana kerivad nad keha tihti üles ja võivad teha lühikesi rünnakulaadseid liigutusi, et ründajat hirmutada. Mõned isikud võivad pea ja kaela maast tõsta ning käituda väljaulatuva keelega sarnaselt kobra käitumisele.
Toitumine
Öörästikud toituvad peamiselt kahepaiksetest — konnad ja kärnkonnad on nende olulisim saak. Lisaks võivad nad süüa väiksemaid lülijalgsesid, sisalikke ja aeg-ajalt väiksemaid imetajaid või linde, sõltuvalt liigist ja saagi kättesaadavusest. On ka kirjeldusi isenditest, kes söövad suurel hulgal kõike, mis mahub alla neelata.
Mürk ja inimeste kokkupuude
Öörästikute mürk on rästikute omapärane: see on mõeldud peamiselt saagi uimastamiseks ja seedimise hõlbustamiseks. Inimestele põhjustavad hammustused tavaliselt tugevat valu, turset ja punetust. Süsteemsed sümptomid (nagu iiveldus, veritsushäired või hingamisraskused) on harvemad, kuid võivad esineda, eriti lastel või suurte koguste mürkiga kokkupuutel. Antivenoomi-spetsiifilisus ja kättesaadavus varieeruvad piirkonniti; hammustuse korral on alati soovitatav otsida koheselt meditsiinilist abi.
Paljunemine ja eluiga
Paljud Causus-liigid on munarakulised (ovipaarne) ja munevad klastriteks mune, millest poegadena kooruvad täiskasvanuid meenutavad noored rästikud. Munade arv ja inkubatsiooniperiood varieeruvad liigiti. Eluiga looduses sõltub kiskjatest, haigustest ja toidukättesaadavusest, kuid mõnedele liikidele võib sobivates tingimustes eluda 10 aastat või rohkem.
Taksonoomia ja kaitse
Causinae on monotüüpne alamperekond, mis tähendab, et sinna kuulub vaid üks perekond (Causus). Taksonoomilised ülevaated ja DNA-uuringud võivad liigi- ja alamliigi piiritlemistes erineda, mistõttu liigiarv võib uutes allikates mõnevõrra muutuda. Paljud liigid ei ole seni tugevalt ohustatud, kuid lokaalseks probleemiks on elupaikade kadumine, insektitsiidide kasutus ja inimtekkeline tagakiusamine, kui madu satub inimeste lähedusse.
Inimsuhe ja ohutustarkused
- Ärge püüdke ega käsitsege looma, keda te ei tunne. Enamik hammustusi tekib siis, kui madu püütakse kinni hoida või selle lähedal triviaaliseeritakse.
- Kui hammustus toimub, immobiliseerige haige jäse ja otsige viivitamatult meditsiinilist abi. Ärge lõigake haava ega imetage mürki välja.
- Piirkondlik teadlikkus ja haridus aitavad vähendada kokkupuuteid ning tagada inimeste ja loomade ohutuse.
Kuigi Causus-liigid on huvitavad ja ökoloogiliselt olulised kahepaiksete ja muude väikeste loomade populatsioonide reguleerijad, tuleks nendega kohtudes käituda ettevaatlikult ja lugupidavalt. Taksonoomilised ja ökoloogilised uuringud jätkuvad ning täpsem teave liigirikkuse, leviku ja mürgisuse kohta täieneb pidevalt.
Reproduktsioon
Kõik öökullijad on munajad, mis tähendab, et nad munevad. See on enamiku viperite puhul ebatavaline, sest enamik viperite on elussünnitajad, nad sünnitavad elusalt. Nad munevad korraga umbes kaks tosinat muna. Nende munade koorumine kestab umbes neli kuud, koorudes on koorikud 4-5 tolli (10-12,5 cm) pikad.
Mürk
Ööloomadel on väga suured mürginäärmed, mis on umbes 10 sentimeetri pikkused. Kuid kuigi mürginäärmed on suured, ei kasuta öösorrikud oma mürki alati saagi vastu. Mürk tapaks saagi piisavalt kiiresti, kuid tavaliselt haaravad nad oma saagi kinni ja neelavad selle alla. Kui keegi saab öökulli hammustada, ei levi mürk üle kogu keha, vaid põhjustab vaid paistetust hammustuskohas. Ei ole teateid surmajuhtumitest öökulli mürgistuse tagajärjel.
Liik
- Kahe triibuline öökullija, C. bilineatus
- Ööliblikas, C. defilippii
- Lichtensteini öökullija, C. lichtensteinii
- Lääne-Aafrika öökullija, C. maculatus
- Roheline öökullija, C. resimus
- Harilik öökullija, C. rhombeatus
Küsimused ja vastused
K: Mis on Kausinad?
V: Causinae on Sahara-taguses Aafrikas elavate mürgiste viprite alamperekond.
K: Mitu liiki on perekonnas Causus?
V: Caususe perekonnas on kuus liiki.
K: Milline on öökullide suurusvahemik?
V: Ööliblikad võivad kasvada umbes 60-90 sentimeetri pikkuseks (24-36 tolli).
K: Milliseid värve on öised lisandid tavaliselt?
V: Ööbikud on tavaliselt tumehallid, helehallid, helepruunid või mustad, hallide või mustade laikudega.
K: Kas öösel tegutsevad öökullijad päeval või öösel?
V: Ööliblikad on tavaliselt aktiivsed päeval, kuid mõned neist on aktiivsed ka öösel.
K: Kuidas kaitsevad öökullijad end, kui neid rünnatakse või häiritakse?
V: Kui neid rünnatakse või häiritakse, kerivad öökullijad tavaliselt kokku ja hakkavad vaenlase hirmutamiseks tema poole sööstma. Mõned võivad ka oma pea ja kaela maapinnast üles tõsta ning liikuda ettepoole väljaulatuva keelega, nagu seda teeb kobra.
K: Milline on öökullide tüüpiline toitumine?
V: Ööloomad söövad peamiselt kärnkonni ja konni, kuid on teateid, et mõned öökullijad söövad peaaegu kõike, mida nad leiavad, kuni nad ei suuda enam toitu alla neelata.
Otsige