Akbar (1542–1605): Mogulite keiser, kes laiendas India impeeriumi

Akbari keskvalitsuse süsteem põhines süsteemil, mis oli välja kujunenud alates Delhi sultanaadist, kuid erinevate osakondade funktsioonid korraldati ümber koos üksikasjalike eeskirjadega nende toimimise kohta.

• Tuluosakonda juhtis vazir, kes vastutas kõigi rahaasjade ning jagiride ja inamdari feodaalmaade haldamise eest.
• Sõjaväe juhti nimetati mir bakshiks, kes nimetati õukonna juhtivate aadlike hulgast. Mir bakshi vastutas luureandmete kogumise eest ning tegi keisrile soovitusi sõjaväeliste ametissenimetamiste ja edutamiste kohta.
• Mir saman juhtis keiserlikku majapidamist, sealhulgas haaremeid, ning teostas järelevalvet õukonna ja kuningliku ihukaitse toimimise üle.
• Kohtusüsteem oli eraldi organisatsioon, mille eesotsas oli peakazi, kes vastutas ka usuliste tõekspidamiste ja tavade eest. in

Akbar oli moslem. Ta mõistis, et tugeva impeeriumi rajamiseks pidi ta võitma oma hinduistliku rahva usalduse, kes oli Indias enamuses.

Din-i-ilahi oli Akbari soovitatud usutee. See oli moraalikoodeks, mis peegeldas Akbari ilmalikke ideid ja tema soovi saavutada rahu, ühtsust ja sallivust oma impeeriumis. Usk ühte jumalasse, valguse allika kummardamine, loomade mittetapmine, rahu saavutamine kõigiga olid mõned Din-i-ilahi tunnused. Tal ei olnud mingeid rituaale, pühasid raamatuid, templeid ega preestreid.

Meeste ümberlõikamist ei tohtinud teha enne 12. eluaastat ja pärast seda oli see vabatahtlik. See oli juudi komme, mille islam võttis üle. Akbari reegel oli, et see tuleks muuta vabatahtlikuks ja seda tuleks teha, kui üldse, siis sellises vanuses, kus poisid saavad aru, mis see on. Siinkohal andis Akbar igale mehele valiku ja võimaluse oma mõistuse mängimiseks. Tõepoolest, mõistuse poiss nagu ta oli, ei saanud ta seda teistele keelata. Ta oli väga hea keiser ja tal oli õiglustunne.

Kui ta viibis Fatehpur Sikris, pidas ta arutelusid, sest ta armastas teada saada teiste religioossetest tõekspidamistest. Ühel sellisel päeval sai ta teada, et teiste religioonide uskujad olid sageli fanaatikud (teiste usuliste veendumuste suhtes sallimatud). See viis teda uue religiooni, Sulh-e-kul'i, mis tähendab universaalset rahu, ideeni. Tema idee sellest religioonist ei diskrimineerinud teisi religioone ja keskendus rahu, ühtsuse ja sallivuse ideedele. See tema žest pani hindud ja teiste religioonide esindajad teda erinevate nimedega kutsuma ja teda armastama.

Akbari valitsemisajast kirjutas tema õukonna ajaloolane Abul Fazal raamatutes "Akbarnama" ja "Ain-i-Akbari". Akbari valitsemisaja kohta leidub ka teisi allikaid, sealhulgas wod Sirhindi. Akbar oli käsitööline, sõdalane, kunstnik, relvakunstnik, administraator, tisler, keiser, kindral, leiutaja, loomakoolitaja, tehnoloog. Ta sai keisriks 18-aastaselt.

Akbaril oli oma õukonnas Navaratnas ehk üheksa juveeli, mille hulka kuuluvad Abul Fazel, Faizi, Tansen, Birbal, Raja Todar Mal, Raja Man Singh, Abdul Rahim Khan-I-Khana, Fakir Aziao-Din ja Mullah Do Piazza.

Akbarnāma tähendab Akbari raamatut. See on Abu Fazali koostatud ametlik elulookirjeldus Akbarist. See sisaldab elavat ja üksikasjalikku kirjeldust tema elust ja ajast. Samuti sisaldab see teavet tema valitsemisaja taimestiku, loomastiku, inimeste elu ja kohtade kohta, mida Akbar külastas.

Teose tellis Akbar ja selle kirjutas Abul Fazl, üks Akbari kuningliku õukonna Navratnadest (üheksa juveeli). Raamatu valmimine võttis seitse aastat. Illustratsioon tehti mogulite maalikoolis. Osa sellest on Ain-i-Akbari.

3. oktoobril 1605 haigestus Akbar düsenteeriahaigusesse, millest ta ei taastunud kunagi. Kaksteist päeva pärast kuuekümne kolmandat eluaastat suri ta 27. oktoobril 1605, mille järel tema surnukeha maeti Sikandras (Agra) asuvasse mausoleumisse: Akbari haud.