Delhi sultanaat (دہلی سلطنت) ehk Sulthanath-e-Hind (سلطنتِ ہند) või Sulthanath-e-Dilli (سلطنتِ دلی) olid peamiselt türgi ja afgaani päritolu pärsia keelt kõnelevad dünastiad, mis kontrollisid Indiat aastatel 1210-1526. Paljud neist dünastiatest valitsesid Delhist. Nende hulka kuuluvad Slaavi dünastia (1206–1290), Khilji dünastia (1290–1320), Tughlaqi dünastia (1320–1413), Sayyidi dünastia (1414–1451) ja Lodi dünastia (1451–1526).

Päritolu ja tõus

Delhi sultanaadi võimu alustalasid olid sõjaväelised vallutajad ja mamluk-tüüpi orjade-teenijate (mamlukide) eliit, kelle seast enamik juhtivaid tegelasi pärit olid keskaaslastest ja afgaanidest ning kes kasutasid ametikeeles pärsia keelt. Sultanaat tekkis pärast Ghuridi riigi lagunemist 13. sajandi alguses; esialgselt konsolideerisid võimu Marmad (Slave) juhtkonna liikmed, kes asutasid Delhis oma võimu keskuse.

Valitsemine ja institutsioonid

Delhi sultanaat kujundas mitmeid haldus- ja sõjalisi institutsioone, mis mõjutasid Indiat sajandeid:

  • Iqta-süsteem: maa- ja maksukoormised jagati sõjaväelistele juhtidele, kes said tulu ja pidid vastu panema kaitse- ning sõjaväeteenuseid.
  • Kesksuutlik bürokraatia: pärsia keel oli ametlik kultuuri- ja haldussuhete keel ning sultanaat tõi kaasa bürokraatliku süsteemi konsolideerimise Delhis ja provintsides.
  • Õigus ja religioon: kuigi sultanaat oli islami-põhine, püüdsid paljud valitsejad praktikas juhtida paljusid religioone ja kohalikke kombeid, mis viis mõningase õigusliku ja kultuurilise sünteesini.

Kultuur ja arhitektuur

Delhi sultanaat aitas juurutada pärsia kultuurilist mõju kogu Põhja-Indias: kirjandus, kaligraafia, arhitektuur ja halduspraktikad levisid. Tuntud arhitektuuri näited hõlmavad Qutb Minarit ja mitmeid väiksemaid kindlusi ja mošeesid, millel on tüüpilised sultanaadi jooned — punane liivakivi, pärsia ornamentika ja uued ehitusmeetodid. Sultanaadi perioodil kujunesid ka Sufi-ordud, mis mõjutasid religioosset elu ja vaimulikkonda.

Majandus ja sõjavägi

Sultanaadi majandus põhines põllumajandusel, maksustamisel ja linnakaubandusel. Delhist sai oluline kaubandus- ja töötleva tööstuse keskus. Sõjavägi tugines ratsaväele, mamluk-jõududele ja vahel ka sõjasele kasutusele võetud elevantidele; oluliseks muutusid ratsaväe mobiliseerimisvõime ja kindluste võrgustik.

Langus ja järglusvõimud

14. sajandil nõrgenes Tughlaqi dünastia oma administratiivsete raskuste, sisevastanduste ja väliste rünnakute (sh Timurite sissetung 1398) tõttu. See lõi eeldused piirkondlike sultanite (nt Bengal, Gujarat, Bahmani) iseseisvuse tekkeks ja tsentraalse võimu hajumiseks. Lõpuks kaotas Delhi sultanaat võimu 1526. aastal, kui Mughali valitseja Baburi väed võitsid esimest suurvõidu Indias — see tähistas Mogulite impeeriumi algust.

Hiljem, pärast seda, kui India langes mogulite kätte, toimus lühike periood, kus Humayuni (mogul Baburi poeg ja Akbar Suure isa) võim kukutati afgaanidest pärit pataanide juhitud Suri dünastia poolt (Sher Shah Suri). Suri dünastia valitses lühikest aega, kuid selle periood tõi olulisi administratiivseid reforme (nt kindlustatud rahapoliitika, sõiduteede ja posti süsteem), enne kui Humayun 1555. aastal uuesti troonile tõusis.

Pärand

Delhi sultanaadi pärand on mitmekihiline:

  • See lõi aluse kesksetele administratiivsetele mudelitele ja maksusüsteemidele, mida arendasid edasi nii Suri kui Moguli valitsejad.
  • Keelte ja kultuuride segunemine (pärsia administratsioon, islami kultuur ja indiaanlikud kombed) lõi eeldused Hiljem tekkivale indo‑pärsia kultuurile ja keelelisele sünteesile (sh varased alused Urdu arengule).
  • Arhitektuurilised ja linnaplaneerimise saavutused mõjutasid edaspidist ehitustraditsiooni Põhja-Indias.

Kokkuvõtlikult oli Delhi sultanaat oluline sillaehitaja keskaja India ja hilisema Mogulite perioodi vahel: see aitas kujundada poliitilist kaarti, halduspraktikaid ja kultuurilist sünteesi, mille mõju ulatus kaugele möödunud sajanditesse.