Montreali deklaratsioon lesbide, geide, biseksuaalide ja transseksuaalide inimõiguste kohta on dokument lesbide, geide, biseksuaalide ja transseksuaalide ning interseksuaalide inimõiguste kohta, mis võeti vastu 29. juulil 2006. aastal Montrealis toimunud rahvusvahelisel kohtumisel. Deklaratsiooni koostasid ja toetasid mitmed inimõigusorganisatsioonid ja LGBTI-aktivistid, eesmärgiga koondada nõudmised ja soovitused riikidele ning rahvusvahelistele institutsioonidele.

Kohtumisel osales üle 1500 inimese; ühe olulise esinejana võttis osa ÜRO inimõiguste kõrgevolinik Louise Arbour. Deklaratsioon esitati pärast kohtumist ametlikult ka ÜRO-le mälestuseks ja edasiseks kasutamiseks inimõigusalastes aruteludes.

Peamised nõudmised ja teemad

Deklaratsiooni põhisisu keskendub LGBTI-inimeste õiguste kaitsele ja diskrimineerimise lõpetamisele. Peamised punktid sisaldavad järgmist:

  • vägivalla ja diskrimineerimise vastane kaitse ning riiklikud meetmed selle ennetamiseks;
  • seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi kriminaliseerimise lõpetamine ning seadusandlikud muudatused, mis tagaksid LGBTI-inimeste võrdse kohtlemise;
  • õigus ligipääsule tervishoiule, sealhulgas AIDSi ravi ja ennetusmeetmed ning muu vajalik meditsiiniline abi;
  • õiguslik tunnustus ja kaitse samasooliste paarisuhetele, sealhulgas samasooliste abielu või teiste vastavate õigussuhete tunnustamine;
  • meditsiiniline abi ja muu tervishoiu tugi transseksuaalidele, samuti nende soolise identiteedi õiguslik tunnustamine;
  • intersooliste laste ja täiskasvanute kaitse ebaajaliste ja mittetundlikult teostatud operatsioonide eest ilma täieliku ja teadliku nõusolekuta;
  • riikide ja rahvusvaheliste organite vastutus tagada LGBTI-inimeste inimõigused ning arendada välja konkreetsed poliitikad ja seadused nende kaitseks.

Muu olek ja mõju

Deklaratsioon nõudis ka, et ÜRO ja kõik riigid tunnustaksid 17. maid rahvusvaheliseks homofoobiavastaseks päevaks (tänapäeval tuntud ka kui Rahvusvaheline Homofoobia ja Transfoobia Vastasuse Päev). Dokumenti kasutati edasiselt lobitööks, teadlikkuse tõstmiseks ning see on olnud üks allikmaterjale, mida aktivistid ja õiguseksperdid on kasutanud rahvusvahelise ja riikliku poliitika kujundamisel.

Montreali deklaratsioon on aidanud kaasa arutelule rahvusvahelise inimõiguse rakendamise kohta seoses seksuaalse sättumuse ja soolise identiteediga ning on olnud üks sisenditest Yogyakarta põhimõtete väljatöötamisel (Yogyakarta põhimõtted), mis kirjeldavad inimõiguste kohaldamist soolise sättumuse ja soolise identiteedi küsimustes.

Kokkuvõtlikult on Montreali deklaratsioon oluline dokument LGBTI-inimõiguste liikumisele: see koondas konkreetseid nõudmisi, rõhutas riikide vastutust ja andis tööriista aktivistidele ning rahvusvahelistele organisatsioonidele, et edendada võrdseid õigusi ja turvalisust LGBTI-kogukondadele üle maailma.