Errol Walton Barrow, PC, Queen's Counsel (21. jaanuar 1920 – 1. juuni 1987) oli tuntud Kariibi mere poliitik ja riigimees ning Barbadose esimene riigipea iseseisvuse järel. Ta oli Barbadose esimesel ametikohal 30. novembrist 1966 kuni 8. septembrini 1976 ning naasis riigijuhtimise juurde teisel ametiajal 29. maist 1986 kuni oma surmani 1. juunil 1987. Enne iseseisvust juhtis ta autonoomset valitsust kui kolmas peaminister ajavahemikul 4. detsembrist 1961 kuni 30. novembrini 1966, mil Barbados veel oli Briti ülemaailma all.

Barrow oli Barbadose poliitikas juhtiv tegelane alates 1961. aastast ja teda loetakse sageli Barbadose iseseisvuse peaarhitektiks. Ta asutas 1955. aastal Demokraatliku Tööpartei (Democratic Labour Party) ning tema juhtimisel viidi läbi mitu olulist sotsiaalset ja majandusreformi, mille eesmärk oli laiendada haridust, tervishoidu ja sotsiaalset turvalisust ning tugevdada riigi institutsioone.

Töö ja panus

  • Ta oli kaks korda Barbadose valitsusjuht, esmalt autonoomse valitsuse juhina ja seejärel iseseisva riigi esimesel perioodil.
  • Barrow edendas riigi majandusarengut, sotsiaalseid programme ning väikeriigile sobivat välis- ja kauplemispoliitikat.
  • Ta toetas regionaalset koostööd Kariibi liikmesriikidega ning oli oluline tegelane piirkondlikus poliitikas.

Sündinud Barbadosel Saint Lucy kihelkonnas, kasvas Barrow üles poliitiliselt aktiivses ja kodanikuõiguslikult meelestatud perekonnas. Enne poliitikasse pühendumist teenis ta Teise maailmasõja ajal õhuväes ning õppis õigusteadust, mis tõi talle hiljem ka auväärse tiitli Queen's Counsel. Tema ametialane ja avalik panus tõi talle ka kuulumise PC (Privy Council) nimekirja.

Teda kutsuti armastavalt sageli hüüdnimega "Dipper Barrow". Tänu oma juhtimisele isesevumise perioodil ja sellele järgnenud aastatel nimetavad paljud teda Barbadose rahvaisaks ja riiklikuks rahvuskangelaseks. Barrow domineeris riigi poliitikas ligi kolme kümnendi jooksul ning tema pärand mõjutab Barbadose sotsiaal- ja poliitilist elu tänapäevani.

Barrow suri ametis 1. juunil 1987. Tema mälestus elab edasi nii avalikes asutustes, mälestusmärkides kui ka Barbadose poliitilises mälus kui riigi üks võtmeisikutest iseseisvuse saavutamisel ja riigi ülesehitamisel.