A-10 Thunderbolt II (ka Warthog) on Fairchild Republici toodetud ründelennuk. See lendas esimest korda 1972. aastal ja võeti kasutusele 1977. aastal. A-10 on mõeldud pommide ja rakettide täpsustamiseks ning maapealsete vaenlaste — näiteks tankide — hävitamiseks oma võimsa 30 mm Gatlingi-püstoli abil. Lennuk sai nime Teise maailmasõja ajast pärit P-47 Thunderbolt'i järgi. See ei ole nii kiire kui enamik sõjalennukeid, kuid on väga vastupidav, tugevalt soomustatud ja suudab aeglasema, manööverdava lennuga pikalt piirkonnas püsida — omadused, mis teevad sellest efektiivse lähitoetuse (close air support) platvormi.
Disain ja kaitse
A-10 disain keskendub elujõulisusele ja vastupidavusele lahingutingimustes. Peamised omadused:
- Piloodi kaitse: piloodi ümber on tugev titanist „vann”, mis kaitseb eelkõige kuuli- ja fragmente kahjustuste eest.
- Topeltmootorid: kaks turbofan-mootorit (paigutatud kabiini taha ja kere kohale) vähendavad kokkupõrke- ning maapinna tabamuse riski ning lihtsustavad hooldust.
- Otstarbekas tiib ja maandumisvõime: sirge tiib annab head madalate kiiruste juhitavust ja lubab lühikesi maandumisi ning õhulangusi rikutud või ajutistel väljudel.
- Redundance ja elulemus: lennukil on topelt- ja kolmekordsed juhtsüsteemid, manuaalne režiim ning iseparanevad kütusepaagid — kõik selleks, et tagada tagasiminek baasi ka kahjustuse korral.
Relvastus ja võimekus
A-10 peamine surnuasi on selle 30 mm seitsme-toruseline Gatling-tüüpi püss (GAU-8/A Avenger), mis on mõeldud tankide ja teiste raskete sihtmärkide läbipõrmestamiseks. Lisaks kannab lennuk mitmesugust pommirelvi ja rakette, sealhulgas juhtimatu ja juhtimisega õhuründevahendeid, sihtimispomme ning taktikalisi rakette. Relvakandmiskohad tiibadel võimaldavad kombineerida suurt laskemoona ja täppisrelvi vastavalt missioonile.
Taktika ja kasutus
A-10 peamine roll on lähitoetus — aeglane lend, sihtmärkide tuvastamine ja hävitamine otse maavägede toetuseks. Lennukit kasutatakse ka õhutõrje- ja patrullülesannetes, konvoide kaitsel ning relvade ja varustuse ründamisel. A-10 suur eelis on võime kauem piirkonnas püsida (loiter), mis võimaldab kiiret reageerimist maavägede taotlusele.
Teenistuslugu ja uuendused
A-10 sai laialdase tuntuse eelkõige 1991. aasta Läänesõjas (Operation Desert Storm), kus ta osutus väga tõhusaks tankide ja maavälja sihtmärkide ründamisel. Hiljem on A-10 tegutsenud ka Afganistanis ja Iraagis, pakkudes kindlat lähitoetust ning ka vaenlase maaüksuste ja konvoide ründamist.
USA õhuvägi on mitu korda arutanud A-10 väljaviimist teenistusest, ent lennuki postaistuv tulemuslikkus tõi kaasa investeeringud moderniseerimisse. Tuntuim uuendus on A-10C-programm, mis lisas digitaalset kokpiti-, relva- ja sihtimisavionikat ning andis lennukile paremad võimalused kasutada tänapäevaseid täppisjuhitavaid relvi ja sihtimispotte.
Tüübid ja variandid
- A-10A — originaaltootmise baasvariant.
- A-10B — kahekohaline treeningvariant (mõnel juhtudel näidatud vähesehulgaliselt või eksperimentaalselt).
- A-10C — uuendatud lendurelektroonika ja relvasüsteemide võimekus täppisjuhitavate relvade jaoks.
Pärand ja tähtsus
A-10 on saanud lennundushuviliste ja maavägede seas tuntuks kui robustne ja usaldusväärne „maasõdalane” — kuigi selle välimus pole elegantne, on lennuki väited elujõulisuse ja ründevõime osas himustanud laialdast austust. Tänu oma eripäradele ja praktilisele tõhususele on A-10-l tugev koht tänapäeva lähitoetuse doktriinis ning see on tõenäoliselt teenistuses veel mitmeid aastaid pärast erinevate varjatud arutelude ja moderniseerimisprogrammide rakendamist.
