Frisbee ehk lendav ketas: ajalugu, visketehnikad ja spordialad

Aerobie Superdisk on alternatiivse konstruktsiooniga lendav ketas, mis on küll mõnevõrra teistsuguse kujuga, kuid ometi väga sarnaste omadustega kui tavaline ketas. Sellel on väiksem õhutakistus. Kuna liikumistakistus on väiksem, võivad Aerobie kettad lennata kaugemale kui tavalised kettad. Aerobie lendava rõnga õhutakistus on minimaalne ja tal on maailma rekord inimese poolt visatud mürsu pikima lennu kohta. Kuna Aerobie ketas ei ole serva, sobib see vähem nurga all, kõverate lendude tegemiseks ja õhupõrgete tegemiseks. . ^[]

Ketta pöörlemine aitab hoida ketast lennu ajal stabiilsena ja vältida plaaniväliseid kallutusi. Selle põhjuseks on see, et suur nurgamoment stabiliseerib ketast samamoodi nagu güroskoopi, sest nurgajõud sunnib ketta massi pöörlemisteljega risti asetsevast massikeskmest eemale. Kõik ebavõrdsed jõud, mis mõjuvad ketta teatavale piirkonnale, suunatakse kiiresti ümber nii, et need on võrdsed kogu ketta ümbermõõdu ulatuses.

Kuna ketas pöörleb kiiremini, muutub see jõudude kiirema tasakaalustamise tõttu stabiilsemaks.

Ketta kiirendamiseks vajalik jõud on otseselt proportsionaalne ketta massiga. See vähendab ketta kiirendust, eeldades, et projektsioonijõud on konstantne. Seetõttu on kettad erineva kaaluga, kuigi Ultimate'is kasutatavad kettad on peamiselt 175 g massiga, mis on raskem kui enamik kettaid ja tunduvalt raskem kui aerobie.

Lendavaid kettaid (sealhulgas frisbeed) saab visata mitmel viisil. Kõigi meetodite puhul tuleb ketast keerata, et anda talle güroskoopiline stabiilsus, ja kiirendada selle massi teatud kiiruseni. Ilma pöörlemiseta kõigub ketas ja langeb; ilma kiiruseta ei lähe ketas kuhugi. Neid kahte suunist kasutades on võimalik teha ükskõik kui palju viskeid. Enamik kettaid on konstrueeritud nii, et need tekitavad tõste, kui neid visatakse lamedate külgedega ülespoole.

Paremal pool ülespoole

Paremal poolel olevad visked on kõik sarnased, sest nad reageerivad samamoodi ketta kallele, kui see vabastatakse. Paremal küljel ülespoole visatud ketas kiireneb ketta alumise otsa suunas. Esiotsaga ülespoole kallutatud ketas kaotab viske lõpus kiirust ja maandub õrnalt; kui ketas on kallutatud külgsuunas (aeronautikas nimetatakse seda rullimiseks), võib see ümber objektide kaarduda.

On olemas keel, mis kirjeldab seda kõverust. Mõlemad kirjeldused on seotud suunaga, kuhu inimene on suunatud ja mida ta kavatseb visata. See telg on pildil märgitud punasega.

• Seest väljapoole (i-o) visked (rohelised rajad) toimuvad siis, kui viskaja laseb ketta lahti nii, et see tuleb algselt viske telje suunas (seestpoolt). Ketta kallutatakse aga nii, et kehale kõige lähemal olev külg on kõige kõrgemal, mistõttu ketas kaardub viskajast eemale (-out).
• Välisvisked (o-i) (sinine rada, mida mõnikord nimetatakse ka painutamiseks) järgivad vastupidist rada. Viskaja laseb ketta lahti, liikudes visketeljest eemale (outside-), kuid nii, et ketta kehale kõige lähemal olev külg on kõige madalamal. See kallutus põhjustab ketta paindumise tagasi viskaja poole (-in).

Backhand

See on tõenäoliselt kõige sagedamini õpitud viske ja ka üks võimsamaid.

• Haare: Sõrmed on kaardunud ketta serva alla ja pöial on asetatud ketta peale, et seda paigal hoida. Näidissõrm võib olla kas ketta serval (aitab sihtida) või neli sõrme võivad olla tõmmatud serva alla (aitab jõudu suurendada).

• Heitke: Viskaja tõmbab viskekäe üle keha, et saavutada kettale kiirus. Selle liikumise ajal sirutub käsi välja. Kui käsi muutub sirgeks, liigutatakse randmega, et tekitada spinni.

Variatsioonid

• Kõrge vabastamine: High Release: Kasutatakse objekti (või inimese) ümbersuunamiseks, visatakse üle viskaja õla ja tugineb jõudu andmiseks rohkem randme liigutamisele.

• Air Bounce: See viske sooritatakse allapoole suunatud nurga all, kuid suure lööginurgaga. See viske liigub alguses maa poole, enne kui allapoole suunatud löök põhjustab selle tõusu, mis annab visuaalse efekti, et ketas "põrkab" õhus. Selleks vajutatakse pöidlaga allapoole, mis laseb tagumise serva vabastamise hetkel madalamale.

• Beach Backhand: Selle asemel, et sirutada ja visata ketas üle keha, on käsi kõverdatud ja ketas on puusa kõrval samal pool keha kui viskaja käsi. Ketas lastakse lahti, sirutades käsi sirgelt ettepoole ja klõpsates randmega. Mõistet "rannarekkekäsi" peetakse halvustavalt, kuna see vabastamise tehnika on ühtlaselt halvem kui tavaline tagakäsi.

Forehand

Seda visket tuntakse ka kui flick, two-finger või side-arm. Selle viske sooritamiseks kulub vähe aega, kuna see keskendub randmele. Koos tagakäega on see üks kahest kõige sagedamini kasutatavast viskeotsast Ultimate'is.

• Haare: Keskmine sõrm on välja sirutatud ja asetatud piki plaadi serva. Jõudu andmiseks asetatakse nimetissõrm vastu keskmist sõrme või vajutatakse stabiilsuse tagamiseks ketta põhja poole suunatud sõrme. Pöidla surutakse vastu ketta ülemist serva. Ranne on tagasi tõmmatud ja käsi on kehast välja sirutatud.

• Heitke: Ketta vabastamisel keskmisest sõrmest annab randmele pöörde ja ka mõningase kiiruse ettepoole. Alakäe sirutus annab lisajõudu, nagu ka õla ja ülakeha pöörlemine.

Variatsioonid

Esihöövel on mitmekülgne viske, mida saab kohandada paljudele erinevatele olukordadele.

• Erinevad randme- või käsivarre nurgad vabastamisel võivad võimaldada sees- või väljaspoole-kõveraid.

• Enamik tagurpidi viskeid (vt allpool) kasutavad esikäe haaret ning sama randme löömist ja vabastamist, seega on need mõnes mõttes esikäe variandid.

• Kõrge vabastamine: High Release: Kasutatakse objekti (või inimese) ümbersuunamiseks. High Release visatakse viskaja õlast kõrgemale ja selle jõudu annab nii randme liigutamine kui ka käe tõusmine vabastamisel.

Push Pass

Push Pass: See on suhteliselt vähe kasutatav viske, mida visatakse sarnaselt tagakäega (nimetissõrm on ketta välisserval, pöial peal, teised sõrmed allapoole kaardus), kuid see visatakse esikäe poolelt esikäe positsioonilt. Sarnaselt esikäe viskega surutakse ketast ettepoole, samal ajal kui spinni antakse "tagurpidi", veeretades ketast nimetissõrmelt maha. Viimane nimetissõrme liigutus lõpetab väljalaskmise. Tõukesöödule on raske anda nii palju spinni kui tavaliselt esi- või tagakäe puhul, mille tulemuseks on vähem stabiilne viske. Ultimate'is on see kasulik väga lühikeste visete puhul, mis sooritatakse esikäe poolele.

Thumber forehand

Tüüner esikäsi on tuntud ka kui The Beach Thumber, Peach, või spordis sisuliselt lihtsalt kui tüüner. Selle peamine eelis on see, et seda saab visata üsna kõvasti ja suure spinniga ning seda on suhteliselt lihtne õppida. Seda näeb sageli kasutada Guts'i mängus tänu oma jõule ja kiirusele. Ultimate'is on see ebapopulaarne mitmete puuduste tõttu võrreldes tavalise esikäega. Sellele on suhteliselt raske anda erinevaid kõverusi või vabastusnurki, seda on raskem vabastada viskaja kehast eemale sirutatud kujul ja see teeb aeglase ülemineku haareteks tagakäele või haamrile.

• Haare: See visatakse esikäe poolel, kusjuures pöial on servi all ja ülejäänud käsi on vastu ketta välispinda. Käsi peab olema samuti küljele tõmmatud ja küünarnukk painutatud. Ketta hoitakse maapinnaga paralleelselt ja randmik on tahapoole kallutatud.

• Heitke: Vabastamiseks liigutatakse randmelt ettepoole. Pöörlemine toimub pöidla lamedast osast; jõudu saab saavutada käe pööramisega õlgadel või keha pööramisega puusadel. Lame väljalaskmine on eduka viske õnnestumiseks kriitilise tähtsusega.

Overhand

Overhand (tuntud ka kui ungari, flamingo, draakonitiib, tuuleveski, vahvli, ketas, randme konks, kanatiib või küpsis) on ultimate'i mängijate seas harva kasutusel, sest alternatiiv, traditsiooniline forehand, võimaldab suuremat käe külgsuunalist pikendust, mis on kasulik ketta liigutamisel kaitsjate ümber. Overhand on kõige kasulikum siis, kui ketas püütakse pea kohal ja seda tuleb visata kiiresti, ilma haaret vahetamata, näiteks Greatest'i katse ajal.

• Haare: Käe sõrmed on laiali, kusjuures pöial on plaadi all ja risti servaga. Suurema kontrolli saavutamiseks pikendage nimetissõrme piki serva, nagu esikäe kontrollkäepidemel.

• Heitke: Käsi hoitakse horisontaalselt ja viskaja taga, seejärel viiakse see kiiresti ettepoole ja randmele vajutatakse ketta vabastamise ajal küljelt. Tavaliselt toimub vabastamine õlgade kõrgusel või sellest kõrgemal, kuigi on võimalik vabastada ka vöökõrgusel või madalamal. Kogu keha ja käsi võib lasta pöörelda ning küünarvars peab liikuma väga kiiresti, et anda kettale piisavalt hoogu, et saata see märkimisväärse vahemaa taha. Maksimaalse jõu saavutamiseks pöörleb kogu keha, nagu kergejõustikuvõistlustel nähtud iidse kettaheite puhul; parempoolse viskaja puhul algab tüvi paremale kallutatuna ja lõpeb vasakule kallutatuna. Eriti oluline on randme sirutus, sest ilma tugeva pöörlemiseta ei ole viskajal stabiilsust.

Duck

Duck (tuntud ka kui karuküüs, duder või kasutu) visatakse Overhandiga sarnase haardega, ainult et see on selle tagurpidi versioon. Kui Overhandi visatakse vastupäeva (paremakäeliste puhul), siis Ducki visatakse päripäeva. Tavaliselt visatakse seda käega küljele või pea kohal. Seda nimetatakse pardiks sellepärast, et viske ajal on haarav käsi kuju, justkui teeksid nad pardi varjunukke. Seda visket kasutatakse The Greatest'i katsetes (hüppamine piiridest välja ja frisbee tagasi mängimiseks viskamine, kui see on õhus).

Ümberpööratud

Ümberpidi visatud kettal on hoopis teistsugune lennutee kui paremale poole visatud kettal. Tõstejõud ei taga stabiilset lendu nagu paremal küljel ülespoole visatud kettal, mille tulemuseks on pigem paraboolne lennukaar. Nagu paremal küljel ülespoole visatud ketta lennutee on siiski kõver alumise serva suunas. See kaldefekt on kõige tugevam, kui ketas on 45-kraadise nurga all, ja vähem väljendunud, kui see on peaaegu vertikaalne või peaaegu horisontaalne.

Güroskoopiline pretsessioon põhjustab ketta pöörlemist horisontaalse suunas läbi selle lennuraja. Erinevalt paremale poole visatud viskest ei ole tagurpidi pööratud ketas siiski pretsessiivne stabiilse lameda oleku suunas, vaid hoopis võnkub horisontaalsest mööda ja hakkab kalduma vastassuunas. Seda süstikukujuline efekt on tuntud kui "keerdumine" ja seda üldiselt välditakse, kuna keerdumist on raske kontrollida. Seetõttu lastakse tagurpidi viskamine tavaliselt välja kas päripäeva pöörlemisega ja vasaku servaga üles või vastupäeva pöörlemisega ja parema servaga ülespoole. Mida kauem ketas eeldatavasti õhus püsib, seda lähemal vertikaalsele peab see olema väljalaskmisel, et vältida spiraaliefekti.

Vasar

Vasara haaratakse nagu tavalise esikäe viskega ning see on üldiselt keskmaa, kõrge ja kaarev vise.

• Haare: identne eesmise käega.

• Heitke: Avatud positsioonilt liigutatakse viske kätt üle pea sarnase liigutusega nagu üle käe viske või võrkpalliviskega. Ketas lastakse lahti, kasutades randmelt samasugust käepigistust nagu esikäe puhul. Ketta nurk vabastushetkel võib olla sõltuvalt soovitud lennurajast vertikaalsest kuni peaaegu tagurpidi.

Kui vasarat viskab paremakäeline viskaja, teeb see viskajast eemaldudes kaarega üles ja vasakule ning kaldub lennu ajal paremale. Kaldumise efekt on tugevam, kui ketas visatakse kõrgemalt ja kui see veedab rohkem aega 45-kraadise nurga lähedal.

Scoober

Teine tagurpidi esikäe variant, scoober (tuntud ka kui "Spoon pass" või Hiawatha) on sarnane haamrile, kuid see lüüakse kehast eemale tagakäe positsioonilt, mitte üle pea esikäe positsioonilt. Scoober liigub sarnaselt haamrile, kuigi algne väljalaskmine on tavaliselt lamedam kui haamri väljalaskmine. Kuigi scooberile on raskem anda jõudu kui haamrile, võib scoober olla tõhus lühimaa (10-20 jardi/meetri) viske ja seda kasutatakse Ultimate'is märkide murdmiseks ja kaitsjate üle vöökaitses viskamiseks tsoonikaitses.

• Haare: identne eesvõlli või haamri haardega.
• Heitke: Viskaja astub tagakäe poole, hoides ketast tagurpidi ja viies viskekäe üle keha. Viskekäsi liigutatakse küünarnukiga ettepoole ja ketas lüüakse keskmisest sõrmest (nagu esikäe puhul), lastes ketta tagurpidi lahti.

Thumber

Thumber (mitte segi ajada thumber forehandiga) on viske, mida kasutatakse võistlusmängus harva, võrreldes Hammeri või standardse forehandiga. Selle lennutee on vasara peegelpilt (paremakäelise viskaja puhul kõrgele ja paremale suunatud kaarega). See võib olla kasulik, kui ketas peab kiiresti langema ja lendama vasarale vastupidise kaarega, et vältida kaitsjaid.

• Haare: Kettakäe nimi tuleneb haardest: ketast hoitakse nii, et pöial on tihedalt vastu serva ja ülejäänud käsi on vastu ketta välispinda. Ranne on sarnaselt esikäele tagasi keeratud.

• Heitke: Pöörake käsi tahapoole, seejärel viige see ettepoole sarnase liigutusega nagu pesapalli viske. Ketas lastakse lahti randme ettepoole nipsuga.

Selles tabelis on esitatud põhilised kettaheited klassikalise tehnikaga eessõna vormis, tegelikult on olemas palju heitevariatsioone ja haardeid, mis muudavad visete arvu üsna lõputuks.

Loomulik rada on trajektoor, mille ketas läbib ilma väljalangemiseelse kallutuseta.

Hyzeri rada on trajektoor, mille ketas läbib, kui selle välisserva kallutatakse alla.

Anhüsaatori rada on trajektoor, mille ketas võtab, kui ketta välisserva kallutatakse ülespoole.

Pöörlemine on ketta pöörlemine.

Iga viske võib teha parema või vasaku käega ja see on näidatud käe veerus.

RH=parem käsi, LH=vasak käsi, R=rada kaldub viskajast paremale, L=rada kaldub viskajast vasakule, 0 tähendab, et rada on üsna sirgjooneline.

Seega on R koos RH ja L koos LH-ga välissuunalised (OI) teed; R koos LH ja L koos RH on välissuunalised (IO) teed.

Spinni veerus tähistavad numbrid nurkmamomendi märki ketta ülespoole suhtes (+1=positiivne (pöörlemine vastupäeva), -1=negatiivne (pöörlemine päripäeva)).

Viskeid võib allkirjastada järgmiselt: käe akronüüm+heite akronüüm+kalda akronüüm. Näiteks LHBHIO on vasaku käega visatud tagakäe vise; RHFH0 on parema käega visatud sirgjooneline esikäe vise. Lineaarsete radade saamiseks tuleb ketas vabastada oma loomulikust teest kergelt vastupidise kallakuga.