Suu- ja sõrataud on äge ja väga nakkav loomade haigus, mida põhjustab sõrataudiviirus (Foot-and-mouth disease virus, FMDV) – Picornaviridae sugukonda kuuluv aphthoviirus. Haigust võivad haigestuda peamiselt kõverkarvalised ja sõralised koduloomad nagu veised, sead, lambad, kitsed ning mitmed metssigade ja hirvlaste liigid. Inimestel on tõsine haigus harva; küll aga võivad inimesed ja riietus toimida viiruse mehaanilise levitajana ning aidata nakkust edasi viia. Suu- ja sõratauti on kirjeldatud juba varajasel ajal: üks varasemaid kirjalikke mainimisi pärineb Hieronymo Fracastoro ajastust 1514. aastal Põhja-Itaalias.

Sümptomid

Haiguse kulg ja sümptomid sõltuvad loomaliigist ja viiruse tüübist, aga tüüpilised nähud on:

  • palavik ja söögiisu vähenemine;
  • vesikulaarsete (viltuvete) tekkimine suus, keelal, huultel, ninasuudmes ja piimanäärmetel;
  • suure hulga süljeeritus ning halvenenud närimine ja imemine;
  • loomalamaminek, lonkamine või sõrade vahelised haavandid, mis võivad põhjustada looma liigse lonkamise;
  • tagajärjena lakteerituse (piimatoodangu) langus ja kaalukaotus; sigadel võivad lisaks olla hingamisteede ja nahamuutused.

Lambad ja kitsed võivad haigestuda kergemini varjatud sümptomitega, mistõttu neid mõnikord raske avastada. Veised kipuvad avaldama tugevamaid suu- ja kõrvitsanähte ning võivad jääda pikaajaliseks kandjaks (eriti neelu piirkonnas), samas sead on tugevad viiruse „amplifikaatorid” – annavad palju viirust välja ja kiirendavad levikut.

Levik ja ülekandumise tee

  • Otsekontakt: nakatunud loomade otsekontaktiga (sülg, piim, vesikulaarne vedelik).
  • Aerosoolid: viiruse aerosoolne levik võib toimuda lühikeste vahemaade taha, eriti jahedates ja niisketes tingimustes.
  • Fomiidid: saastunud riided, jalatsid, masinad, transport, loomatarbed ja tarvikud võivad viirust edasi kanda.
  • Tooted: saastunud liha, piim, sperma ja muud loomset päritolu tooted võivad viiruse levikut soodustada, kui neid ei töödelda nõuetekohaselt.
  • Inimesed: kuigi inimesed ei haigestu sageli, võivad nad viirust mehaaniliselt edasi kanda.
  • Kandlus: rünnaku järel võivad teatud veised jääda krüptiliseks kandjaks (neelupiirkonnas) mitme kuu või isegi üle aasta.

Viiruse omadused

FMDV esineb mitme serotüübina (tuntumad serotüübid: O, A, C, Asia1 ja SAT1–SAT3). Serotüüpide vahel puudub immuunne ristkaitse, mistõttu vaktsineerimine ja vaktsiinide valik peavad olema kooskõlas ringluses oleva tüübiga. Viirus on keskkonnas suhteliselt lühiajaliselt vastupidav, kuid jahedas ja niiskes keskkonnas võib säilida kauem.

Diagnostika

Kahtlus suu- ja sõrataudi korral nõuab kiiret ametlikku teavitust ja laboratoorset kinnitust. Kasutatavad meetodid:

  • viiruse isolatsioon ja identifitseerimine;
  • RT-PCR – kiire ja tundlik meetod viiruse tuvastamiseks;
  • antigeeni ja antikehade tuvastus (ELISA, virusneutralisatsioonitestid) epidemioloogiliseks uurimiseks ja vaktsineerimise efektiivsuse hindamiseks.

Kontroll ja ennetamine

Suu- ja sõrataud on kohustuslikult teatav haigus ning selle leviku piiramiseks rakendatakse mitmeid meetmeid:

  • kohene teavitamine veterinaarametile ja sündmuste piiramine;
  • liikumispiirangud ja karantiin haigestunud ja kahtlusalustel farmidel;
  • kohustuslik hävitamine (stamping out) mõnel epideemia stsenaariumil ning ohupiirkondade desinfitseerimine;
  • moodustatakse piiravad tsoonid (ohuala, riskiala) ja jõustatakse kauplemispiirangud;
  • vaktsineerimine: kasutatakse inaktiveeritud vaktsiine, kuid vaktsiinitaktika sõltub riigi poliitikast ja ringluses olevatest serotüüpidest – vaktsiini peab sobitama ringluses oleva tüübiga;
  • farmitase bioohutus: piirata võõraid külastajaid, desinfitseerida sõidukeid ja jalatseid, kehtestada vahetusriietus ja puhastustavad, vältida loomade segunemist ning kontrollida loomade sisenemist ja väljumist.

Majanduslik mõju

Suu- ja sõrataud võib põhjustada suuri majanduslikke kahjusid: tootmise langus (piimatoodang, kaalutõus), loomade hävitamine, kaubanduspiirangud ja taristu puhastamise kulud. Piirilangused eksportimisel võivad lükata tagasi aastaid kestnud turu- ja partnerlussuhted.

Millist rolli mängivad inimesed?

Inimesed on peamiselt mehaanilised levitajad: viirus võib kinnituda riietele, jalatsitele ja varustusele. Seetõttu on oluline, et veterinaarid, farmitöötajad ja külastajad järgiksid ranget hügieeni, kasutaksid üleriideid ja desinfektsioonivahendeid ning ei liiguks farmide vahel ilma ettenähtud puhastuse ja karantiinita.

Peamised soovitused loomapidajale

  • teavita koheselt veterinaari, kui ilmnevad kahtlased nähud;
  • hoia loomad siseruumides või piiratud alal epideemia ajal ning välista uute loomade sisseost ilma veterinaarkontrollita;
  • rakenda ranget puhastust ja desinfitseeritust (sõidukid, jalatsid, tööriistad);
  • koordineeru kohalike veterinaarametitega vaktsineerimis- ja kontrollimeetmete osas.

Suu- ja sõrataudi vastane töö nõuab kiiret reageerimist, head bioohutust ja tihedat koostööd ametiasutuste ning loomapidajate vahel, et vähendada haiguse levikut ja majanduslikke kahjusid. Lisateavet ja kohustuslikke juhiseid annab alati riiklik veterinaarteenistus.