Anastasio Somoza García (1896-1956) oli Nicaragua president ja diktaator alates 1936. aastast kuni oma surmani 1956. aastal. Ta juhtis üht ajaloo kõige korrumpeeritumat valitsust. Kuid kuna tema valitsus oli antikommunistlik, toetasid teda Ameerika Ühendriigid. García oli jõuka kohvipõllumehe poeg. Ta omandas hariduse Philadelphias, kus ta kohtus Salvadora Debayle Sacasaga ja abiellus temaga. Ka tema oli pärit rikkast Nicaragua perekonnast. Ta sai väga rikkaks tänu investeeringutele maa, transpordi, kinnisvara ja tootmise valdkonnas. Pärast 1936. aasta presidendivalimiste võitmist võttis ta üle Rahvuskaardi juhtimise. Ta paigutas pereliikmed valitsuse võtmepositsioonidele. Ta ja tema perekond kontrollisid rahvuslike liberaalide parteid, mis kontrollisid seadusandlikku võimu ja kohtusüsteemi. See andis talle absoluutse kontrolli riigi üle. 21. septembril 1956 lasti ta Nicaraguas Leónis maha. Ta suri kaheksa päeva hiljem. Tema perekond jätkas Nicaraguas valitsemist veel kaks aastakümmet.
Taust ja varajane karjäär
Anastasio Somoza García sündis 1. veebruaril 1896. Ta pärines jõukast maamajanduslikust perekonnast ning varakult kogus sidemeid nii poliitika kui ka äriga. 1920.–1930. aastatel teenis ta Rahvuskaardi (Guardia Nacional) kõrgetes ametites; see sõjaväeline jõud kujunes tema võimu peamiseks tugistruktuuriks. Rahvuskaart oli moodustunud osaliselt USA toetusel ja kujunes Nicaragua sisejulgeoleku võtmejõuks.
Võimu konsolideerimine ja valitsemine
Somoza tõus valitseja positsioonile kulges läbi sõjalise ja poliitilise manööverdamise. Ta kasutas Rahvuskaarti, nepotismi ja klientelistlikke võrgustikke, et marginaliseerida poliitilisi vastaseid ja kindlustada oma perekonna huvide eelistatud koht riigi majanduses. Tema ajastul kasvas perekonna rahaline vara märkimisväärselt tänu kontrollile põllumajanduse, transpordi, panganduse ja kaubanduse üle ning läbi otse- või kaudsete lepingute ja koncessionidega.
Repressioon ja vastupanu
Somoza režiim oli tuntud poliitilise represseerimise, tsensuuri ja opositsiooni mahasurumise poolest. Tema valitsemine tekitas nii sisemist rahulolematust kui ka organiseeritud vastupanu — kõige tuntum näide on Augusto César Sandino mõrv 1934. aastal, mille järel kasvatasid pinged ja vastasseisid võimu kõrval olijatega. Kuigi režiim esitles end kui stabiilsuse ja antikommunistliku kaitse tagajat, kasvas samal ajal rahvastiku seas frustratsioon korruptsiooni, maavalduste ebavõrduse ja poliitiliste vabaduste puudumise tõttu.
Suhte Ameerika Ühendriikidega
Ameerika Ühendriigid toetasid Somoza valitsemist, peamiselt seetõttu, et ta esindas kindlat antikommunistlikku positsiooni ja kaitses USA majanduslikke huve regioonis. See toetus andis Somozale rahvusvahelist legitiimsust ja poliitilist katet, mis aitas tal säilitada võimu hoolimata sisemisest vastupanust ja laiaulatuslikust korrumpeerumusest.
Atentaat ja pärand
21. septembril 1956 pussitas Managua ja León vahelisel reisil Somoza vastastikune vastuphooldaja ja poetina tuntud Rigoberto López Pérez ta Leónis; Somoza suri saadud vigastustesse kaheksa päeva hiljem, 29. septembril 1956. Kuigi Somoza hukkus, jäi tema pärand riiki jagama: perekond säilitas suurt majanduslikku ja poliitilist mõju veel aastakümneteks. Tema pojad, eelkõige Luis Somoza Debayle ja hiljem Anastasio Somoza Debayle, jätkasid võimu teostamist kuni Sandinista revolutsioonini 1979. aastal.
Järeldus
Anastasio Somoza García valitsusaeg jättis Nicaraguasse sügava jälje: riigi institutsioonid nõrgenesid, väliskapitali mõju tugevnes ning sotsiaalne lõhe kasvas. Tema režiimi autoritaarne ja korrumpeerunud juhtimisstiil kujundas Nicaragua poliitikat ja ühiskonda kogu 20. sajandi keskpaigas ning oli otseselt seotud hilisema poliitilise konfliktiga, mis lõpuks viis Sandinista revolutsioonini.
