Glasuur (keraamikas): definitsioon, koostis, tüübid ja kasutus

Avasta glasuur keraamikas: definitsioon, koostis, tüübid ja kasutus — tehnika, materjalid, värvid ja veekindlus nii kunstnikule kui tootjale.

Glasuur on keraamika või keraamika peal kasutatav õhuke klaasjas kate. Seda nimetatakse sageli klaasjaks emailiks või portselanemailiks. Tavaliselt valmistatakse glasuur pulbrilise baassegu sulatamisel, mis põletamisel voolab ja moodustab keraamikapinnale sileda, püsiva klaasja katte. Protsess toimub põletusahjus, kus glasuur sulab ja kinnistub aluspinnale.

Glasuuri eesmärk ja omadused

Glasuuriga kaetav ese muutub veekindlaks ja kergemini puhastatavaks. Mõned glasuurid on peamiselt dekoratiivsed, teised valmistatakse selleks, et keraamika saaks vastu võtta vedelikke või taluda toiduga kokkupuudet. Glasuur võib kaitsta savi absorbeerivust, tugevdada eseme servasid ja lisada visuaalset efekti—läiget, mati tooni, värvi või tekstuuri.

Tüübid ja pinnaviimistlused

• Läikiv glasuur: sile ja peegeldav pind, sobib nõudele ja dekoratsioonile.
• Mattglasuur: vähem peegeldav, tekstuursem ja tihti kergemini kriimustatav.
• Opaakne ja läbipaistmatu glasuur: sisaldab aineid nagu Tinaoksiid või tsirkooniumoksiid, mis muudavad glasuuri läbipaistmatuks.
• Krakleeritud (crazing): kontrollitud või juhuslik peen praak, mida kasutatakse dekoratiivselt.
• Kristalne glasuur: töös tekivad jahutamisel suured kristallid, mis annavad erilise mustri.
• Underglaze/overglaze: värvid ja mustrid, mida kantakse kas enne või pärast glasuuri pealekandmist ning mis nõuavad eri põletusastmeid.

Koostis ja keemilised toimed

Keraamilise glasuuri põhitoodete hulka kuulub ränioksiid, mis sulamisel moodustab klaasjuures oleva sideaine. Sulamistemperatuuri alandamiseks kasutatakse fluxe ehk sulamisi, näiteks metalloksiide nagu naatrium, kaalium ja kaltsium. Alumiiniumoksiid, sageli saadud savist, kinnitab ja jäigastab sulanud klaasi, et glasuur ei voolaks maha töölt. Värvi- ja toonertoone annavad metallide ühendid nagu raudoksiidist, vaskkarbonaadist või koobaltisooned; need oksüdeeruvad ja/või vähendavad põletusprotsessi ajal, muutes tooni.

Põletustemperatuurid ja glasuuride klassifikatsioon

Glasuuri käitumine sõltub põletustemperatuurist. On glasuuride rühmad, mis nõuavad madalamat temperatuuri ja teisi, mis vajavad kõrget temperatuuri. Üldiselt võivad glasuurid sulada vahemikus umbes 750–1300 °C, kuid tavapärasem klassifikatsioon on:

• Madala põletustemperatuuriga glasuurid (low-fire): ~950–1100 °C — erksad värvid, sobivad kotta potterite tehnoloogias kasutamiseks.
• Kesk-temperatuuri glasuurid (mid-fire): ~1100–1250 °C — tasakaal hea tugevuse ja värvi vahel.
• Kõrge temperatuur (high-fire): >1250 °C — vastupidavad ja tihti klaasjad portselanilaadsed pinnad.

Kasutusviisid ja pealekandmise meetodid

• Hõõrumine/harjamine: lihtne väikeste detailide või värvkihtide tegemiseks.
• Kastmine: sobib massiliseks ja ühtlaseks katteks.
• Spreiimine: annab ühtlase õhukese kihi ja sobib industriaalseteks rakendusteks.
• Decal ja ülekattemustrid: kaunistused, mis kinnituvad glasuurile ja põletatakse sisse (overglaze).

Glasuuri funktsionaalsed rakendused

Lisaks esteetilisele väärtusele on glasuuritel praktiline roll: nad muudavad savinõud veekindlaks ja hügieenilisemaks, kaitsevad portselan- ja keraamikatoodet korrosiooni või määrdumise eest ning võimaldavad tooteid kasutada toidu- ja jooginõudena. Glasuurid on laialdaselt kasutusel nii käelises potikunstis kui ka tööstuslikus keraamikas ja keraamiliste ning portselanitoodete puhul.

Ajalooline ja arhitektuuriline kasutus

Glasuuri on kasutatud ka ehitusmaterjalina. Näiteks Hiinas on tuntud traditsiooniline glasuuritud telliste kasutus — Hiinas Kaifengis 1049. aastal ehitatud rauapagood on näide hoonest, kus kasutati glasuuritud telliseid .

Ohutus, toiduohutus ja levinud probleemid

Mõned traditsioonilised glasuurid sisaldavad pliid või muid ohtlikke metalle; seetõttu on toidus kasutamiseks ettenähtud glasuurid sertifitseeritud ja loodud nii, et nisu-eraldised ei lahustu toidus. Probleemid nagu klaasjaskiilumine (peeling), praod (crazing), voolamine või mittesiduv glasuur tekivad sageli sobimatu koostise, ebaõige põletustemperatuuri või kehva sobivuse (fit) tõttu aluspinnaga. Testimine ja glasuuri sobitamine konkreetse savitüübiga on oluline samm kvaliteetse tulemuse saavutamiseks.

Kokkuvõte

Glasuur on mitmekülgne materjal, mis annab keraamikale nii kaitse- kui ka esteetilisi omadusi. Õige koostise, pealekandmise ja põletuse kombinatsioon määrab lõpptulemuse — värvi, tekstuuri ja vastupidavuse. Glasuuride õppimine ja katsetamine on keraamikute jaoks pidev protsess, mille käigus luuakse nii praktilisi nõusid kui ka kunstilisi objekte.

Küsimused ja vastused

K: Mis on glasuurus?

K: Millised on erinevad glasuuritüübid?

K: Millistest materjalidest koosneb keraamiline glasuur?

K: Kui kuumaks peab keraamika olema põletatud, et klaasipulber sellele sulatada?

K: Mis on üks näide, kuidas glasuurimist on kasutatud ehitusmaterjalides?

K: Millist eesmärki täidab klaasimine?

Otsing