Grime on elektroonilise muusika žanr, mis sai alguse 2000ndate alguses Londonis, eelkõige linna ääreosade tihedas noortekultuuris. See žanr arenes välja Ühendkuningriigi garaažist ning on tugevalt mõjutatud drum and bassist, dancehallist, ragga'st ja hiphopist. Grime-muusikat iseloomustab löökide arv minutis — tavaliselt umbes 130–145 BPM — ning agressiivne, industriaalne elektrooniline kõla. Grime'i oluline osa on ka räppimine: kiire, rütmiline vokaliseerimine (MCing), terav sotsiaalne kommentaar, bravuur ning improvisatsioonilised "sets" ja "clashes".
Heliliselt kasutab grime sageli karedaid süntesaatorite stabe, madalsageduslikku bassi (slaidivad või "wobble" rütmid), nüansirikkaid trummmustreid ja tühje ruume, mis annavad lauljale/MC-le ruumi sõna panna. Tootmises on levinuimad odavamad kodust loodud tööriistad ja DAW’id (nt FruityLoops ja Ableton), mis aitasid žanril tekkida tugeva DIY-ettevõtlikkuse ja eksperimenteerimise pinnal. Grime’i esituses on oluline ka etteaste formaat: lühikesed, intensiivsed setid, dubplate’id, MC clash’id ja radio "sets".
Ajalooline taust ja levik
Piraatriradiod (illegaalsed raadiojaamad) olid grime'i algusaegadel otsustava tähtsusega, kuna need olid sageli ainsad kanalid, kus uusi lugusid ja freestyle’e mängiti enne 2000ndate keskel alanud peavoolustamise laineid. Lisaks raadiole tõusid tähtsaks lokaalsed klubid, noortekeskused ja tänavarästad, kus toimusid sessioonid ning konkurentsi ja koostöö kaudu tekkisid uued stiilid. Mõned piraatringhäälingud, nagu näiteks Rinse FM, aidata grime’il kasvada avalikkuse teadvuses (Rinse FM alustaski algselt kui piraatringhääling).
Olulised artistid ja kollektiivid
Varajased olulised muusikud olid Dizzee Rascal, Kano, Lethal Bizzle ja Wiley — nemad aitasid grime’i esimese laine käivitada ning tõid selle meediatähelepanu alla. Hilisemad olulised esindajad on näiteks P Money, Ghetts, Jme, Skepta ja Stormzy. Samuti kujunesid tähtsateks grime’i kollektiivide ja kreede roll, näiteks Boy Better Know, Newham Generals, Roll Deep ja Ruff Sqwad.
Mõju ja arengud 2000ndatest tänapäevani
2000ndate keskpaigas ja lõpus leidis grime osalist mainstream-edu: Dizzee Rascal võitis 2003. aastal Mercury Prize’i albumiga "Boy in da Corner", mis tõi žanrile rahvusvahelist tähelepanu. 2010. aastate keskpaigas sai grime taas suurema tähelepanu — Skepta ja teised artistid võitsid auhindu ja saavutasid rahvusvahelise edu, Stormzy tõi grime’i suurematele lavadele ning festivalidele ja edestas sellega žanri kommertsliku potentsiaali. 2010. aastate jooksul laienes grime ka väljapoole Ühendkuningriiki, näiteks hakkas see 2010. aastate keskel tähelepanu saama ka Austraalias.
Grime on mõjutanud laiemalt moesuundi, kõnepruuki ja noortekultuuri Ühendkuningriigis ning selle elemente on kasutatud paljudes teistes elektroonilise ja urban-muusika vormides. Tänapäeval leiab grime’i nii piraatradios, kommertsjooksumängudel, festivalidel kui ka internetiplatvormidel (SoundCloud, YouTube, Boiler Room), kus uued artistid saavad kiirelt publiku ette.
Tüüpilised teemad ja esituse vormid
- Teemad: linnakogemus, sotsiaalne kriitika, identiteet, enesepresentatsioon, konkurents ja enesekindlus.
- Esitus: lühikesed intensiivsed MC-setid, freestyle, clash’id (vokaalsed duellid) ja koostöö produceritega instrumentaalide ehk "beats" peal.
- Tootmine: minimaalne, rütmikas ja bassikeskne — sageli elektroonsed löögimustrid, katkestused ja teravad kõlarikäigud.
Kuigi grime’i peamised juured on Londoni tänavatel, on žanr aja jooksul mitmekesistunud ja levinud rahvusvaheliselt, säilitades samas oma iseloomuliku energia ja otsekohese sõnumi. Tänapäeval jätkub grime’i areng nii klassikaliste lavaküpsejate kui ka uute, digitaalse generatsiooni artistide kaudu.