Himni i Flamurit (inglise keeles: Hymn to the Flag) on Albaania riigihümn. Selle sõnad on kirjutanud albaania luuletaja Asdreni (Aleksandër Stavre Drenova). Hümn avaldati esmakordselt luuletusena albaania ajalehes Liri e Shqipërisë (eesti keeles: Albaania vabadus) 21. aprillil 1912. aastal Sofias, Bulgaarias. Hiljem trükiti see Drenova luuletuste kogumikus Ëndra e lotë (inglise keeles: Dreams and tears), mis ilmus Bukarestis.

Hümni muusika autor on Rumeenia helilooja Ciprian Porumbescu.

Ajalooline taust ja esmaesinemine

Aleksandër Stavre Drenova (Asdreni, 1872–1947) oli osa albaanlaste intellektuaalsest diasporaast Balkanil ja Rumeenias, kes töötasid aktiivselt rahvusliku ärkamise nimel. Tema luuletus, mis hiljem sai riigihümni sõnadeks, ilmus 1912. aastal ja leidis kiiret kandepinda Albaania iseseisvusliikumise seas. Hümn esitati ja lauldud oli juba sama aasta iseseisvuse väljakuulutamisega seotud sündmustel (28. november 1912), mille käigus kujunes sellest rahvuslik sümbol.

Muusika ja autorlus

Ciprian Porumbescu (1853–1883) on meloodia autorina laiemalt tunnustatud: tema kirjutatud meloodiat kasutati ka Rumeenia patriootilises laulus Pe-al nostru steag e scris Unire. Albaania hümni meloodia põhineb sellel samal komponeeringul. Täpne kohandaja või esimene seade, mis sidus Drenova sõnad Porumbescu meloodiaga, ei ole üheselt dokumenteeritud ning sellel teemal leidub ka erinevaid arutlusi ja uurimusi.

Olulisus ja tänapäevane staatus

Himni i Flamurit on sümboliseerinud Albaania rahvuslikku ühtsust ja vabaduse taotlust alates 20. sajandi algusest. Kuigi Albaania on ajaloo jooksul läbi teinud mitmeid riigivorme ja poliitilisi muutusi, on see laul jäänud rahvusliku identiteedi olulise osana ning on tänapäeval ametlikult tunnustatud riigihümnina. Hümni sõnad ja meloodia esinevad pidulikel riigisündmustel, mälestusüritustel ja rahvusvahelistel esinemistel.

Tõlgendused ja kultuuriline pärand

Hümn on saanud erinevaid tõlgendusi ning seda on vahendatud nii instrumentaalsete kui ka kooriversioonidena. Lisaks muusikalisele ja ajaloolisele väärtusele kantakse hümni läbi kirjanduse, ajalooõpetuse ja meedia kui osa Albaania kultuurilisest pärandist. Sõnade autorina Asdreni panus ning Porumbescu meloodia ühendumine on sageli tõstetud esile kui näide kultuurilisest vastastikmõjust Balkani ja Lõuna-Euroopa rahvaste vahel.