Homöopaatia — definitsioon, toimemehhanism ja teaduslik vaade

Homöopaatia: ajalugu, toimemehhanism ja teaduslik kriitika — miks enamikul ravimitest pole toimeainet, platseeboefekt ja riskid tõenduspõhise meditsiini taustal.

Homöopaatia on alternatiivne ravim. Selle lõi 18. sajandil Samuel Hahnemann. Homöopaatia teooria seisneb selles, et haiget inimest saab ravida väga väikeste koguste abil, mis tekitavad tervel inimesel haiguse sümptomeid. Teadlased väidavad, et homöopaatia ei toimi ja paneb inimesi ainult arvama, et nad tunnevad end paremini (seda nimetatakse platseeboefektiks).

Homöopaadid valmistavad oma ravimeid, võttes koostisosad, lisades vett ja raputades segu. Seejärel võtavad nad tilga segust, viskavad ülejäänu välja ja lisavad veel vett. Nad teevad seda tavaliselt 30 korda, kuid mõnikord kuni 200 korda. Nad nimetavad seda potentiseerimiseks. Hahnemann ütles, et see toob esile "ravimi sisemuses peituvad vaimulaadsed ravijõud". Teadus saab näidata, kui palju aatomeid või molekule - pisikesi asju, mida ei saa enam jagada - on homöopaatilises ravimis alles jäänud. Enamikus homöopaatilistes ravimites ei ole algsest ainest jäänud ühtegi molekuli. Homöopaadid usuvad, et lahus kannab endas "mälu" algsest ainest. Teadus ütleb, et see on vastuolus füüsika ja keemia seadustega.

Homöopaatia sai populaarseks, sest see loodi ajal, mil meditsiin ei toiminud väga hästi ja võis inimesi haigeks teha. Toona võis homöopaatia kasutamine hoida inimesi halbade arstide poolt vigastuste saamisest. Kuid meditsiin on sellest ajast saadik paranenud ja aitab nüüd palju rohkem, kui teeb inimestele haiget. Homöopaadid on ka teadaolevalt rääkinud oma patsientidele, et nad ei võtaks selliseid ravimeid nagu antibiootikumid ja vaktsiinid, mis võivad ravida (või hoida neid haigestumast) ohtlikesse haigustesse.

Kuidas homöopaatia väidetavalt toimib

Homöopaatia põhineb paaril põhimõttel, mida Hahnemann 18. sajandil sõnastas:

• Sarnasuse seadus (similia similibus curentur) — väide, et aine, mis tekitab tervel inimesel teatud sümptomeid, ravib neid sümptomeid väikestes kogustes haigel inimesel.
• Potentiseerimine — korduv lahjendamine ja raputamine (süntimine), mille usutakse suurendavat ravimi "energeetilist" või "mõjutavat" toimet, kuigi füüsiliselt on originaalaine lahjendustes sageli täielikult kadunud.

Homöopaadid kasutavad lahjenduse tähistust nagu näiteks 30C või 200C; iga "C" tähistab 1:100 lahjendustsüklit. 30C vastab väga suurtele lahjendustele, mille puhul matemaatiliselt on tõenäosus, et selles jääb originaalaine aatomigi, praktiliselt null.

Mis ütleb teadus ja kliinilised uuringud

Paljud korraldatud kliinilised uuringud ja süsteemsed ülevaated on uurinud homöopaatia efektiivsust erinevate seisundite ravis. Kokkuvõte teaduslikust tõendusmaterjalist:

• Üldine järeldus on, et homöopaatilised ravimid ei anna statistiliselt usaldusväärseid tõendeid paremusest võrreldes platseeboga enamikus hinnatud haigustest.
• Eriti veenvad on suuremate ja hästi juhitud platseebokontrolliga uuringute tulemused — need ei toeta homöopaatiliste preparaatide spetsiifilist toimet.
• Mõned väiksemad uuringud või üksikkohtumid näitavad näilisi positiivseid efekte, kuid need on sageli mõjutatud metodoloogilistest puudustest, avaldamise eelarvamusest või juhuslikust kõikumisest.
• Mitmed rahvusvahelised terviseorganisatsioonid ja tervishoiuasutused on leidnud, et homöopaatia baastõendid on puudulikud ja et seda ei tohiks kasutada tõenduspõhise ravi asemel tõsiste haiguste korral.

Miks paljud teadlased seda ei aktsepteeri

Peamised teaduslikud argumendid homöopaatia vastu:

• Keemia ja füüsika vastuolu: kui lahjendused on sedavõrd suured, et originaalmolekuli ei saa teoreetiliselt enam olla, siis puudub selgitus, milline keemiline või bioloogiline mehhanism võiks meditsiinilist toimet põhjustada.
• Vee mälu hüpotees: oletus, et vee struktuur säilitab informatsiooni algsest ainest, ei ole saanud usaldusväärset, reprodutseeritavat toetust ja on vastuolus tuntud füüsikaseadustega. Ajalooline katse, mille tegi Jacques Benveniste 1980ndatel, ei reprodutseerunud sõltumatutes kordustes.
• Puudulikud uuringud: positiivsete tulemuste korral ilmnevad sageli meetodilised vead või avaldamise eelistus uuringute puhul, mis leiavad efekti (publication bias).

Platseeboefekt ja muud selgitused nähtava paranemise taga

Kui inimesed teatavad paranemisest homöopaatia kasutamisel, võib selle taga olla mitu tegurit:

• Platseeboefekt — usk ravi toimimisse võib parandada subjektiivset enesetunnet.
• Fenomenide loomulik kulg — paljud haigused (nt külmetused, kerge valu) paranevad iseenesest aja jooksul.
• Regressioon keskmisele — ägedad sümptomid võivad loogiliselt ajas tasanduda ja naasta iseenesest keskmise oleku juurde.
• Konsultatsiooni ja tähelepanu efekt — homöopaadid võivad pühendada patsiendile rohkem aega ja tähelepanu, mis ise võib toetada paranemist läbi nõustamise ja psühhosotsiaalse toe.

Ohud ja riskid

Kuigi enamik homöopaatilisi lahuseid ei sisalda aktiivset keemilist ainet, on sellega seotud mitmeid ohte:

• Ravimata jätmine või viivitamine: kõige tõsisem risk on see, et inimesed eelistavad homöopaatiat tõenduspõhisele ravile, mis võib viia haiguse süvenemiseni või tüsistusteni.
• Vaktsineerimise ja antibiootikumide vältimine: nagu artiklis mainitud, on dokumenteeritud juhtumeid, kus homöopaadid on soovitanud loobuda tõendatud ravist või vaktsineerimisest, mis suurendab individuaalset ja rahvatervise riski.
• Saastunud või valesti märgistatud preparaadid: mõnikord on leitud homöopaatilistes toodetes toimeaineid või saasteaineid, mis võivad olla toksilised või interakteeruda teiste ravimitega.
• Majanduslik kulu: patsientidel võib tekkida rahaline kulu ebaefektiivsele ravile ja kaotus usaldusest tervishoiusüsteemi tõenduspõhiste teenuste vastu.

Regulatsioon ja tänapäevane kasutamine

Erinevates riikides suhtutakse homöopaatiasse erinevalt. Mõned riigid lubavad selle müüki, kuid piiravad terviseväidete kasutamist ja nõuavad selget märgistust, et toode ei ole tõenduspõhine ravim. Mõned tervishoiuasutused ja kindlustussüsteemid ei kata homöopaatiliste preparaatide kulusid, teised aga lubavad teatud määral kaasamist. Rahvusvahelised terviseorganisatsioonid rõhutavad, et homöopaatia ei asenda tõenduspõhist ravi tõsiste haiguste korral.

Kuidas teha teadlikku valikut

• Pöördu alati esmalt arsti või meditsiinitöötaja poole, eriti kui sümptomid on tõsised, püsivad või halvenevad.
• Uuri uuringute ja ametlike terviseorganisatsioonide seisukohti konkreetse ravi efektiivsuse kohta.
• Kui otsustad kasutada homöopaatiat, ära jäta pooleli soovitatud tõenduspõhist ravi ilma arsti nõuanneta.

Kokkuvõte

Homöopaatia on ajalooliselt oluline alternatiivravi, millel on hulgaliselt pooldajaid, kuid mille toime ei ole teaduslikult tõendatud üle placebo-taseme. Selle kasutamisel tuleb arvestada riske — eelkõige ravi viibimist või loobumist tõenduspõhisest arstidööst ning avaliku tervisega seotud kahjusid (nt vaktsineerimise vältimine). Teaduslik lähenemine ja otsused meditsiinis põhinevad korratavatel, hästi juhitud uuringutel — senised sellised tõendid homöopaatia kasuks on puudulikud.

Küsimused ja vastused

K: Mis on homöopaatia?

K: Milline on homöopaatia teooria?

K: Kas teadus toetab homöopaatiat?

K: Kes lõi homöopaatia?

K: Kuidas kasutada homöopaatilisi ravimeid?

Otsing