Hüpermodernid olid maletajate koolkond, kes asusid ümber mõtlema mitmeid traditsioonilisi malearvutuste ja avamiste põhimõtteid. Selle nime pani neile tuntud poola-prantsuse suurmeister Tartakower. Hüpermodernistide keskne idee seisnes selles, et traditsioonilise otsese keskuse hõivamise asemel tuleks kasutada peenemaid vahendeid: lasta vastasel end keskuses tunda ja seejärel rünnata tema kesksesemist ning nõrku kohti nappide ja taktikaliste vahenditega.

Põhimõtted

Hüpermodernid vaidlustasid Siegbert Tarraschi vanemad õpetused, mis rõhutasid otsest ja kiiret keskuse (e4/d4/e5/d5) hõivamist. Hüpermodernid õpetasid:

  • kontrolli ja surve teostamist kaugetelt väljadelt (löök ja diagonaal), mitte tingimata kohe kolonni- või keskpäevalt;
  • vastase keskpäeva pealetungi provotseerimist ning selle hilisemat ründamist ja destabiliseerimist;
  • fianchetto-lähenemisi (laskumine b- või g-piidast piibliks ja ratsu ning ohvitseri kasutamine pikalt diagonaalilt), väljendades strateegiat eelistada kontrolli ja ründeid ratsu- ja ohvellaridest;
  • provoqueerimist ja taktikate kombineerimist koos positsioonilise mänguga: blokeering, nõrkade põlvede ärakasutamine ja maniöövrid.

Iseloomulikud avamiskäigud ja stilemi näited

Hüpermodernide tüüpilised esimesed käigud olid 1Nf3 valgetel või 1...Nf6 mustadel, eriti vastuseks 1d4-le. Vastuseks 1e4 eelistasid nad sageli asümmeetrilisi või flankeerivaid vastuseid nagu 1...e6 (Prantsuse kaitse), 1...c5 (Sitsiilia) või 1...g6 (moodne, fianchetto-stiil) asemel kohe 1...e5. Selle lähenemise kaudu püüdsid nad kontrollida keskrakku väljastpoolt ja jätta vastasele ebamugavaid valikuid pärast tema keskkontseptsiooni katsetamist.

Peamised esindajad ja nende panus

Nimzovitš (Nimzowitsch) oli üks kõige mõjukamaid teoreetikuid — tema raamatud, eriti "My System" ("Minu süsteem"), andsid hüpermodernistlikule mõtlemisele teoreetilise aluse. Koos temaga kuulusid koolkonda ja andsid oma panuse ka Alõtšin, Tartakower, Réti, Grünfeld ja Bogoljubov. Kõik nad olid 1920. ja 1930. aastate tipp-suurlased ja panustasid nii mängulise stiili kui ka avamiste teoreetikasse.

Tuntud avamised, mida hüpermodernid populariseerisid

  • Alehhine kaitse (1e4 Nf6) — provotseerib valge keskpõimi ja ründab seda hiljem.
  • Réti avamine (1Nf3) — paindlik algne käik, mis eelistab positsioonilist arendust ja keskuse kontrolli kaugtõmmetega.
  • Kuningaplaneedi India kaitse (King's Indian) (1d4 Nf6 2c4 g6 3Nc3 Bg7) — fianchetto ja tugev rünnak kuninga tiiva suunas.
  • Grünfeldi kaitse (1d4 Nf6 2c4 g6 3Nc3 d5) — loodud neutraliseerima valge keskuse ning vasturünnakute kaudu saavutama mängu tasakaalu ja kontrmängu.
  • Modernne kaitse (1...g6) — üldisemat tüüpi fianchetto-kaitse, mis võimaldab mustal paindlikult reageerida valge plaanidele.

Mitmed tänapäeva avamised ja paljud variandid, mida meisterlikult mängitakse, on otseselt või kaudselt mõjutatud hüpermodernitest. lk178

Mõju maleteooriale ja tänapäevane tähendus

Hüpermodernid nihutasid teoreetilise diskursuse: positsiooniline mäng, prophylaxis (vastase plaanide ennetamine), blokeerimine, ratsu napidus ja pika-ajalised strateegilised ideed said suurema tähtsuse. Paljud avamised, mis algselt tundusid eksperimentaalsed, on nüüd asendamatud teoreetilised tööriistad nii amatööridele kui ka professionaalidele.

Tüüpilised positsioonilised ideed ja nõuanded mängijale

  • Ära kiirusta klassikalistest reeglitest lähtudes: keskuse hõivamine ei pruugi alati olla parim otsus, kui see jätab nõrkusi.
  • Mõtle diagonaalide ja lennu suunas: fianchetto-oht võib olla sama tugev kui jalakehadega otsene paigutus keskele.
  • Keskendu vastase plaanide takistamisele (prophylaxis) — tihti võid võita initsiatiivi, takistades vastase ideaalseid jooni.
  • Õpi hinnata blokeeringuid ja kui ratsu või ohevist saab pikalt diagonaalilt surve teostada.

Hüpermodernide ideed ei eemaldanud vanu põhimõtteid, vaid laiendasid maleteooriat: nad näitasid, et keskus ja aktiivsus võivad olla saavutatud mitmel erineval moel ning et strateegiline paindlikkus on mängu kõrgem tase.