Aron Nimzowitsch (7. november 1886, Riga – 16. märts 1935, Kopenhaagen) oli juudi päritolu lätlasest, hiljem taanlasest suurmeister, kelle teoreetilised tööd ja mängustiil mõjutasid 20. sajandi male arengut sügavalt. Ta oli üks hüpermodernide liidreid, kelle idee keskmes oli keskuse kontrollimine tükikontrolli ja taktikaliste rünnakute kaudu pigem kui koheselt kesk-ponide (eelkõige d- ja e-pionide) vallutamine.
"Mängijana oli ta umbes aastatel 1925–1930 maailmas kolmandal kohal; uuendajana rajas ta hüpermodernse malekooli; õpperaamatute kirjutajana oli ta omal ajal võrratu".p272
Nimzowitsch on eelkõige tuntud oma teoreetiliste teoste poolest. Tema tähtsaim raamat on Minu süsteem (saksa keeles Mein System), mis ilmus 1925–1927 ja mida peetakse üheks aluseks tänapäevasele positsioonilisele maletele. Raamat tutvustab ja sõnastab mitmeid põhimõtteid, mis on tänapäeval maleteoorias tavapärased: profülaktika (vastase plaanide ennetamine), blokeerimine ja isolatsioonipondi käsitlemine, üleprotektsioon (tugikohtade tugevdamine), keskuse kontroll distantsilt ja tükikoordineerimise tähtsus. Tema teosed aitasid paljudel malemeistritel mõista, kuidas ehitada plaani ja hinnata positsioone sügavamalt kui pelgalt taktikate otsingul.
1929. aastal ilmus tema partiide kogumik Chess Praxis, mis demonstreerib, kuidas teoreetilised ideed praktikas toimivad. Nimzowitschi mängud iseloomustasid originaalsust, strateegilist selgust ja sageli ka julget improviseerimist, mis tekitas vastastes segadust ja tõi tema partijatele palju tähelepanu.
Nimzowitsch oli 1920. aastate tippmängija, osaledes paljudel suurturniiridel ja saavutades kõrgeid kohti. Tema roll hüpermodernismi kujundamisel tegi temast autoriteetse õpetaja ja paljude hilisemate teoreetiliste uuenduste lähtepunkti. Tema mõtted leidsid kajastust ja arendust teiste samal ajal tegutsenud teoreetikute – näiteks Richard Réti ja Savielly Tartakoweri – töödes ning mõjutasid ka tulevasi põlvkondi.
Lisaks oma originaalsete ideede ja mängu poolest tuntusele oli Nimzowitsch tuntud ka omapärase isiksuse ja mõnikord terava, iroonia- või aforismilaadse stiiliga kirjutamise poolest. Tema teosed on säilinud õppevahenditena ja neid loetakse ja tsiteeritakse tänini.
Inglise suurmeister Ray Keene on kirjutanud Nimzowitschi eluloo, mis tõlgiti 1986. aastal ka vene keelde — see aitab mõista nii tema isiksust kui ka käekirja ja mõjupiirkonda.
Nimzowitschi pärand maleteoorias on püsiv: palju tema mõistetest on tänapäevases malemõtlemises rutiinsed, ning paljud tema ideed kuuluvad maletajate põhiarsenali, nii algajatele kui edasijõudnutele. Tema tööde lugemine annab endiselt väärtuslikke õppetunde positsioonilisest planeerimisest, vastase plaanide tõkestamisest ja tükikoordineerimisest.