Meistriks nimetatakse mängijat, kellele maailma maleliit FIDE või mõni riiklik maleliit on omistanud meistritiitli. Terminit kasutati pikka aega, et kirjeldada kedagi, kes oli tunnustatud kui ekspertmängija, kuid nüüd on sellel ametlik tähendus. Meistritiitlid jagunevad mitmeks astmeks: alates rahvuslikest tiitlitest kuni rahvusvaheliste FIDE-tiitliteni, mis kannavad eluaegset staatust (välja arvatud haruldased juhtumid, kus tiitel võidakse petmise tõttu tühistada).

Ametlikud FIDE-tiitlid ja nõuded

FIDE annab mitut tüüpi rahvusvahelisi tiitleid, millest levinumad on:

  • Kandidaatmeister (CM) – tavapäraselt seotud FIDE reitinguga umbes 2200 või tiitli saamine vastavatelt noorte- ja piirkondlikelt võistlustelt.
  • FIDE-meister (FM) – reitingunõue tavaliselt 2300; FM-i tiitel antakse sageli reitingu alusel, ilma normideta.
  • Rahvusvaheline meister (IM) – üldjuhul nõutakse reitingut 2400 ja kolm IM-normi (normid on teatud tasemega sooritused FIDE-registreeritud turniiridel).
  • Suurmeister (GM) – kõrgeim tavapärane tiitel; nõutakse reitingut 2500 (mingil hetkel) ja kolm GM-normi. GM-normi nõutav turniirisooritus vastab väga kõrgele mängutasemele (tavaliselt on sellega seotud kõrge sooritusreiting).

Normid nõuavad tavaliselt, et normi teenitud turniir oleks FIDE-le registreeritud, piisavalt pikk (näiteks 9 partiid) ja et vastased sisaldaksid teatavat hulka rahvusvahelisi ja tituleeritud mängijaid. Lisaks reitingu ja normide teele annab tiitleid ka mõnedele võistluste võitjatele automaatselt (nt teatud noorte maailmameistrivõistlused) või erandid FIDE määruste alusel.

Nais- ja eriti tiitlid

FIDE-l on ka naismängijatele eraldi tiitlid, näiteks Woman Grandmaster (WGM), Woman International Master (WIM), Woman FIDE Master (WFM) ja Woman Candidate Master (WCM). Nende nõuded on üldjuhul madalamad kui meeste/avatud kategooria tiitlite puhul, kuid paljud naismängijad võivad ja saavutavad ka avatud kategooria tiitleid (IM, GM jne).

Kuidas tiitlile järk-järgult jõutakse

  • Tiitli saab kas reitingu piiri ületamisega (nt FM, CM) või norme kogudes (IM, GM).
  • Normi tingimused sisaldavad tavaliselt miinimumpartide arvu, nõutavat vastaste kvaliteeti ja turniiri registreerimist FIDE-s.
  • Tiitel kinnitatakse FIDE kongressil või FIDE kõrvalehel vastava protsessi kaudu ning see kehtib enamasti elu lõpuni.

Rahvuslikud ja muud tiitlid

Lisaks FIDE tiitlitele annavad paljud riiklikud maleliidud oma meistritiitleid (näiteks riiklik meister või meisterlikkuse astmed), mis kehtivad peamiselt riigisiseselt. On ka eriala- ja korrespondentsmales erinevad tiitlid (näiteks ICCF tiitlid), samuti au- ja eripreemiad, mis võivad kanda tiitli sarnast staatust.

Ajalooline taust

Suurmeister on male tiitel veelgi tugevamatele mängijatele. Tiitel tuleneb sõnast keskfransiakeelne: Grand maistre. See oli tiitel, mida anti rüütlirüütlite ordu, näiteks templirüütlite või teutooni rüütlite juhile. Esimeseks kasutuseks males on kommentaar ajakirjas Bell's Life (18. veebruar 1838), kus William Lewisile viidatakse kui "meie endisele suurmeistrile". . p156

Tänapäeval kannab "suurmeister" kindlat rahvusvahelist tähendust läbi FIDE süsteemi, kuid terminil on rikkalik ja mitmekesine ajalugu, mis ulatub kaugele keskaegsesse ja varauusaega.

Kokkuvõte

Meistritiitlid malevallas on selgelt struktureeritud ja jagunevad mitmeks astmeks, kusjuures FIDE-tiitelid (CM, FM, IM, GM) on rahvusvaheliselt tunnustatud märgid mängija tasemest. Tiitli saamiseks kasutatakse reitingu piire, norme ning mõnel puhul ka võiduõigusi tähtsatel võistlustel. Tiitel annab mängijale prestiiži ning sageli ka rohkem võimalusi turniiridel ja elukutselises males.