Antidiferentseerimine (nimetatakse ka määramata integratsiooniks) on matemaatikas protsess, mille eesmärk on leida selline funktsioon, mille tuletis on antud funktsioon. See on matemaatikas diferentseerimise vastand: kui diferentseerimisel teisendatakse funktsioonist F selle tuletiseks F′, siis antidiferentseerimisel püütakse antud funktsioonist f leida F, mille diferentseerimise tulemus on f.

Kui f(x) on antud, siis antidiferentseerimine annab antiderivaatide ehk antiderivaatide hulga — kõik need funktsioonid F, mille tuletis võrdub f-iga. Sellepärast lisatakse lõppu konstant C (nn integraalikonstant). Kirjeldusena kasutatakse sümbolit:

∫ f(x) dx = F(x) + C, kus F′(x) = f(x) ja C on suvaline konstant.

Antidiferentseerimise abil saab üldjoontes teada funktsiooni suuruse ja käitumise kohta ning lahendada erinevaid võrrandeid ja modelleerimisülesandeid. Antiderivaat on teist tüüpi tööriist sarnane tavapärastele võrranditele — see on funktsioon, mis kokkuvõtlikult kirjeldab algset protsessi. Antidiferentseerimine on seotud ka laiema mõistega integratsioon; määramata integraal on integratsioon ilma ühiseks piiride vahemikuks määratud väärtusteta (seepärast nimetatakse seda ka indefiniitseks).

Antiderivaat kirjutatakse järgmiselt: ∫ x d x {\displaystyle \int x\ dx} {\displaystyle \int x\ dx}

Põhireeglid

  • Lineaarsus: ∫(a f(x) + b g(x)) dx = a ∫ f(x) dx + b ∫ g(x) dx, kus a ja b on konstandid.
  • Võimureegel (power rule): ∫ x^n dx = x^(n+1)/(n+1) + C, kui n ≠ −1.
  • Erand n = −1: ∫ x^(−1) dx = ∫ (1/x) dx = ln|x| + C.
  • Konstandi integreerimine: ∫ k dx = kx + C, kus k on konstant.
  • Eksponentsiaal- ja trigonomeetrilised vormid: ∫ e^x dx = e^x + C; ∫ cos x dx = sin x + C; ∫ sin x dx = −cos x + C.

Lihtsad näited

  • ∫ 3x^2 dx = 3 · (x^3/3) + C = x^3 + C.
  • ∫ (2x + 5) dx = ∫ 2x dx + ∫ 5 dx = x^2 + 5x + C.
  • ∫ (1/x) dx = ln|x| + C.
  • ∫ e^{x} dx = e^{x} + C.
  • ∫ cos x dx = sin x + C.

Näited, kus kasutatakse asendust ja osaline integraal

  • Asendusmeetod: ∫ 2x e^{x^2} dx. Võtame u = x^2 ⇒ du = 2x dx, seega integral on ∫ e^u du = e^u + C = e^{x^2} + C.
  • Osaline integreerimine: kasulik korrutiste puhul, nt ∫ x e^x dx. Siit saab F = x e^x − ∫ e^x dx = x e^x − e^x + C = e^x(x−1) + C.

Seos määratud integraaliga

Määramata integraal (antiderivaat) on tihedalt seotud määratud integraaliga läbi kalkuluse põhiteoreemi. Kui F on f antiderivaat, siis määratud integraal a kuni b f(x) dx = F(b) − F(a). See seos võimaldab arvutada pindalasid, kumuleeritud koguseid ja muid kvantitatiivseid suurusi, kasutades antiderivaatide leidmist.

Antidiferentseerimise oskused hõlmavad reeglite tundmist, sobiva meetodi (asendus, osaline integreerimine jpm) valimist ja integraalide kontrollimist tuletise abil: kui tuletis(F) = f, siis F + C on korrektne antiderivaat.