Investituurivaidlus: 11.–12. sajandi riigi ja kiriku võimu konflikt
Investituurivaidlus: 11.–12. sajandi terav riigi ja kiriku võimukonflikt — Heinrich IV vs paavst, piiskoppide ametisse nimetamine ja Euroopa võimutasakaalu muutus.
Investituurivaidlus, mida tuntakse ka kui ilmaliku investeerimise vaidlust, oli keskaegse Euroopa tähtsaim konflikt ilmaliku ja usulise võimu vahel. See algas 11. sajandil vaidlusena Püha Rooma keisri Heinrich IV ja paavst Gregorius VII vahel. Küsimus oli selles, kes kontrollib piiskoppide ametisse nimetamist (investituur).
See poleemika tõi kaasa aastaid kestnud kibestumuse ja peaaegu viiskümmend aastat kestnud kodusõja Saksamaal. See sõda lõppes suurte hertsogite ja abtide võidukäiguga ning lõpuks Saksa keisririigi lagunemisega.
Põhjused ja taust
11. sajandi keskpaigas oli Lääne-Euroopas käimas laiem reformiliikumine, mida sageli kutsutakse gregoriaanlikuks reformiks. Selle keskmes oli kiriku sõltumatuse tugevdamine maaillikust võimust, eriti võitlus simoonia (kirikliku ameti eest maksmine või ostmine) ja ilmaliku investeerimise vastu. Paavstide ringkondades peeti oluliseks, et vaimulikud ametikohad määrataks kirikliku korra ja usu huvides, mitte ilmalike valitsejate poliitiliste ja majanduslike huvide tõttu.
Peamised sündmused
- Dictatus Papae (1075) – paavst Gregorius VII kuulutas ülesanded ja õigused, mis tugevdasid paavsti autoriteeti, sh väited, et paavstil on õigus määrata ja vabastada valitsejaid.
- Konflikt Heinrich IV-ga – keiser Heinrich IV jätkas piiskoppide ja abtide ilmalikku nimetamist, mis viis otsese konflikti Gregoriusega. 1076. aastal kuulutas paavst Heinrichi kirikuväliseks (ekskommunikatsioon), mis nõrgestas keisri positsiooni.
- Canossa (1077) – Heinrich IV sõitis talvel Canossa lossi ja palus paavstilt andestust; sündmus muutus sümboliks paavsti ülimuslikkusele vaimulike üle, kuigi tegelik poliitiline võim püsis vastuoluline.
- Reljeefid ja sisemised mässud – Saksamaal puhkesid mitmed mässud ja rivistumised: osa maaisandatest ja piiskoppidest toetasid paavsti, osa keisrit. Tekkinud olid vastandlikud kuninglikud ja paavstivõimud ning isegi vastaskuningate ja pankroktiliste valitsejate valimised.
- Wormsi kompromiss (1122) – vaidlus lõppes formaalselt Concordat of Wormsiga, kus kokku lepiti, et vaimulikud investimaalsed küsimused (sümboolne kiriklik ametisse pühitsemine) kuuluvad kiriku pädevusse, samas kui ilmalikud preemia- ja maavõimud võib keiser säilitada. See kompromiss vähendas otsest ilmalikku kontrolli piiskoppide nimetamise üle, kuid ei elimineerinud täielikult maaillikke mõjusid.
Mõju ja tagajärjed
Investituurivaidlusel oli kaugeleulatuv mõju Euroopa poliitikale ja kirikule:
- See tugevdas paavsti positsiooni ideoloogiliselt ja institutsionaalselt: paavstlus sai senisest selgema vaimse autoriteedi kuvandi.
- Keisri võim Saksamaal nõrgenes – paiksed vürstid, hertsogid ja abtid kasutasid aeglustunud keskvalitsust ülesehitamiseks, mis soodustas feodaalse poliitika ja regionaalse autonoomia kasvu. See oli üks tegureid, mis aitas kaasa Saksamaa poliitilisele killustumisele keskaegsel perioodil.
- Kiriku ja ilmalike võimude vahel tekkis uus tasakaal: kuigi vaimulik investituur pälvis suurema autonoomia, jätkusid mitmes paigas kokkupõrked ja kompromissid kohalike olude tõttu.
- Investituurivaidlus ajendas kaasa ka laiemat õiguslikku ja poliitilist kaasaegnemist: tekkisid precedendid õiguse ja jurisdiktsiooni piiride selgitamiseks maailliku ja vaimuliku vahel.
Pikaajaline tähendus
Kuigi Wormsi kompromiss näiliselt lahendas vaide formaalselt, jäi küsimus võimu ja legitiimsuse piiridest ajastute lõikes teravaks. Investituurivaidlus oli osa suuremast ümberkorraldusest Euroopas, kus kirik ja riik püüdsid määratleda oma rolle ja mõju. Võitlus mõjutas hilisemat keskaja poliitikat, inkorporatsioonisuhteid feodaalsüsteemis ja paavsti ning kuningate omavahelisi suhteid sajanditeks edasi.
Investituurivaidlus näitab, kuidas religioossed institutsioonid ja ilmalikud valitsejad kujundasid koos Euroopa ajaloo kulgu — läbi kohtuvaidluste, sõdade, diplomaatia ja ka argipäevase võimusuhtluse muutuste. See jääb üheks olulisemaks näidiseks sellest, kuidas institutsiooniline võim ja ideoloogilised väärtused võivad konkureerida ning lõpuks kompromissiga uue poliitilise reaalsuse luua.
Vaidlus Gregorius VII ja Henrik IV vahel
Kui reformierakondlane Gregorius VII valiti 1073. aastal paavstiks, algas keisri ja paavsti vaheline vaidlus.
Saksa vaimulikkonna kõrgemates ringkondades oli Gregoriusel palju vaenlasi. Seetõttu kuulutas kuningas Henrik, et Gregorius ei ole enam paavst ja roomlased peaksid valima uue paavsti [1]. Kui Gregorius sellest kuulis, ekskommunikeeris ta Henrik IV, kuulutas, et ta ei ole enam keiser, ja ütles oma alamatele, et nad ei pea talle enam kuuletuma, nagu nad olid vandunud.
Kuninga hukkamõistmine avaldas sügavat muljet nii Saksamaal kui ka Itaalias. Kolmkümmend aastat varem oli tema isa Henry III tagandanud kolm paavsti, kuid kui Henry IV üritas seda protseduuri kopeerida, ei leidnud ta rahva toetust. Sakslased alustasid teist korda mässu ja kuningavastane partei tugevnes kuust kuusse.
Canossale
Henrik oli selleks ajaks juba ekskommunitseeritud ja kuna kodus valitses laialdane vastuseis, mille juhtfiguuriks oli Rudolf, kohtus Henrik paavstiga Lõuna-Alpides asuvas kindluses. Kolme päeva jooksul andis ta paljajalu ja kotiriietes lumes oma patukahetsusest märku, mille tulemusel saavutas ta leppimise paavst Gregorius VII-ga.
Henry teine ekskommunikatsioon
Mässuliste saksa aadlike opositsioon kasutas Henriku ekskommunikatsiooni ära, et seada rivaalkuningas Rudolf Rheinfeldeni (Forchheim, märts 1077). Alguses näis Gregorius olevat neutraalne, sest mõlemad pooled (keiser ja mässajad) olid üsna võrdse tugevusega. Kuid lõpuks otsustas ta pärast Flarchheimi võitu (27. jaanuar 1080) Rudolfi kasuks ning kuulutas taas välja kuningas Henriku ekskommunikaatori ja troonilt tagandamise (7. märts 1080).
Seda peeti laialdaselt ebaõigluseks. Kui Rudolf sama aasta 16. oktoobril suri, võttis Henry, nüüd juba kogenumana, võitluse üles. Aastal 1081 avas ta konflikti Gregoriuse vastu Itaalias. Gregorius oli nüüdseks nõrgenenud ja kolmteist kardinali hülgas ta. Rooma alistus Saksa kuningale ja Ravenna Guibert troonis Clemens III-na (24. märtsil 1084). Henrik krooniti oma rivaali poolt keisriks, samal ajal kui Gregorius ise pidi oma normannide "vasalli" Robert Guiscardi saatel Roomast põgenema.
Küsimused ja vastused
K: Milline oli Investitsiooni vaidlus?
V: Investituurivaidlus oli konflikt ilmalike ja religioossete võimude vahel keskaegses Euroopas.
K: Kes olid Investiture Controversy peamised osapooled?
V: Investituurivaidluse peamised osapooled olid Püha Rooma keiser Henrik IV ja paavst Gregorius VII.
K: Milline oli Investituurivaidluse vaidlus?
V: Investituurivaidlusel oli vaidlus selle üle, kes kontrollib piiskopide ametisse nimetamist (investituur).
K: Millised olid Investituurivaidluse tagajärjed?
V: Investituurivaidlus tõi Saksamaal kaasa aastaid kestnud kibestumuse ja peaaegu viiskümmend aastat kestnud kodusõja. See lõppes suurte hertsogite ja abtide võidukäiguga ning lõpuks Saksa keisririigi lagunemisega.
K: Millal algas Investituurivaidlus?
V: Investituurivaidlus algas 11. sajandil.
K: Mis oli Investituurivaidluse teine nimetus?
V: Investituurivaidluse teine nimetus oli ilmikute investituurivaidlus.
K: Miks oli Investiture Controversy keskaegses Euroopas oluline?
V: Investituurivaidlus oli keskaegses Euroopas oluline, sest see kujutas endast võitlust ilmalike ja usuliste võimude vahel piiskoppide ametisse nimetamise üle, mis oli tol ajal väga hinnatud võimu- ja mõjuvõimu positsioon.
Otsige