Investiture Controversy [[Investiture Controversy]]
Investituurivaidlus, mida tuntakse ka kui ilmaliku investeerimise vaidlust, oli keskaegse Euroopa tähtsaim konflikt ilmaliku ja usulise võimu vahel. See algas 11. sajandil vaidlusena Püha Rooma keisri Heinrich IV ja paavst Gregorius VII vahel. Küsimus oli selles, kes kontrollib piiskoppide ametisse nimetamist (investituur).
See poleemika tõi kaasa aastaid kestnud kibestumuse ja peaaegu viiskümmend aastat kestnud kodusõja Saksamaal. See sõda lõppes suurte hertsogite ja abtide võidukäiguga ning lõpuks Saksa keisririigi lagunemisega.
Vaidlus Gregorius VII ja Henrik IV vahel
Kui reformierakondlane Gregorius VII valiti 1073. aastal paavstiks, algas keisri ja paavsti vaheline vaidlus.
Saksa vaimulikkonna kõrgemates ringkondades oli Gregoriusel palju vaenlasi. Seetõttu kuulutas kuningas Henrik, et Gregorius ei ole enam paavst ja roomlased peaksid valima uue paavsti [1]. Kui Gregorius sellest kuulis, ekskommunikeeris ta Henrik IV, kuulutas, et ta ei ole enam keiser, ja ütles oma alamatele, et nad ei pea talle enam kuuletuma, nagu nad olid vandunud.
Kuninga hukkamõistmine avaldas sügavat muljet nii Saksamaal kui ka Itaalias. Kolmkümmend aastat varem oli tema isa Henry III tagandanud kolm paavsti, kuid kui Henry IV üritas seda protseduuri kopeerida, ei leidnud ta rahva toetust. Sakslased alustasid teist korda mässu ja kuningavastane partei tugevnes kuust kuusse.
Canossale
Henrik oli selleks ajaks juba ekskommunitseeritud ja kuna kodus valitses laialdane vastuseis, mille juhtfiguuriks oli Rudolf, kohtus Henrik paavstiga Lõuna-Alpides asuvas kindluses. Kolme päeva jooksul andis ta paljajalu ja kotiriietes lumes oma patukahetsusest märku, mille tulemusel saavutas ta leppimise paavst Gregorius VII-ga.
Henry teine ekskommunikatsioon
Mässuliste saksa aadlike opositsioon kasutas Henriku ekskommunikatsiooni ära, et seada rivaalkuningas Rudolf Rheinfeldeni (Forchheim, märts 1077). Alguses näis Gregorius olevat neutraalne, sest mõlemad pooled (keiser ja mässajad) olid üsna võrdse tugevusega. Kuid lõpuks otsustas ta pärast Flarchheimi võitu (27. jaanuar 1080) Rudolfi kasuks ning kuulutas taas välja kuningas Henriku ekskommunikaatori ja troonilt tagandamise (7. märts 1080).
Seda peeti laialdaselt ebaõigluseks. Kui Rudolf sama aasta 16. oktoobril suri, võttis Henry, nüüd juba kogenumana, võitluse üles. Aastal 1081 avas ta konflikti Gregoriuse vastu Itaalias. Gregorius oli nüüdseks nõrgenenud ja kolmteist kardinali hülgas ta. Rooma alistus Saksa kuningale ja Ravenna Guibert troonis Clemens III-na (24. märtsil 1084). Henrik krooniti oma rivaali poolt keisriks, samal ajal kui Gregorius ise pidi oma normannide "vasalli" Robert Guiscardi saatel Roomast põgenema.
Küsimused ja vastused
K: Milline oli Investitsiooni vaidlus?
V: Investituurivaidlus oli konflikt ilmalike ja religioossete võimude vahel keskaegses Euroopas.
K: Kes olid Investiture Controversy peamised osapooled?
V: Investituurivaidluse peamised osapooled olid Püha Rooma keiser Henrik IV ja paavst Gregorius VII.
K: Milline oli Investituurivaidluse vaidlus?
V: Investituurivaidlusel oli vaidlus selle üle, kes kontrollib piiskopide ametisse nimetamist (investituur).
K: Millised olid Investituurivaidluse tagajärjed?
V: Investituurivaidlus tõi Saksamaal kaasa aastaid kestnud kibestumuse ja peaaegu viiskümmend aastat kestnud kodusõja. See lõppes suurte hertsogite ja abtide võidukäiguga ning lõpuks Saksa keisririigi lagunemisega.
K: Millal algas Investituurivaidlus?
V: Investituurivaidlus algas 11. sajandil.
K: Mis oli Investituurivaidluse teine nimetus?
V: Investituurivaidluse teine nimetus oli ilmikute investituurivaidlus.
K: Miks oli Investiture Controversy keskaegses Euroopas oluline?
V: Investituurivaidlus oli keskaegses Euroopas oluline, sest see kujutas endast võitlust ilmalike ja usuliste võimude vahel piiskoppide ametisse nimetamise üle, mis oli tol ajal väga hinnatud võimu- ja mõjuvõimu positsioon.
