Iocaste ehk Jupiter XXIV on Jupiteri mittesfääriline kuu. Selle avastas Hawaii ülikooli astronoomide rühm Scott S. Sheppardi juhtimisel aastal 2000 ning talle anti nimetus S/2000 J 3. Avastamine toimus pädevate maa peal asuvate teleskoopide abil, kasutades pildistamist ja järgnevat järelanalüüsi, mis võimaldas väikse ja nõrgalt valgustatud objekti orbiiti määrata.
Orbiit ja liikumine
Iocaste tiirleb ümber Jupiteri keskmiselt 20 723 000 km kaugusel ning teeb rundis ühe pöörde ligikaudu 609,427 päeva jooksul. Selle orbiidi kaldega on 147° ekliptika suhtes (umbes 146° Jupiteri ekvaatori suhtes), mis näitab, et kuu liigub retrograadses suunas (vastupidiselt Jupiteri pöörlemisele). Orbiidi ekstsentrilisus on 0,2874, mis tähendab suhteliselt märgatavat orbiidi elliptilisust võrreldes peenemate, tõeliselt "regulaarsete" kuuorbiitidega.
Füüsilised omadused
Kuu läbimõõt on ligikaudu 5 kilomeetrit, mis teeb Iocastest väikese ja nõrga valguse peegeldajaks. Pinnavärvus on hallikas ning käitumine ja spektrilised tunnused sarnanevad C‑tüüpi asteroididega, mis viitab kivisele, süsivesikutevaesele koostisele ja tumedale albedole. Sellised omadused on eeldatavad ka teistele Ananke grupi liikmetele.
Päritolu ja Ananke grupp
Iocaste kuulub Ananke gruppi, mis koosneb peamiselt Jupiteri ümber retrogradaalselt tiirlevatest väikestest kuudest. Ananke grupi satelliitide orbiidid jäävad tavaliselt sarnasesse kaugusvahemikku ja omavad suurt kaldenurka; nende algupära arvatakse olevat ühest või mõnest lähedalt tabatud asteroidi murenemine pärast Jupiteriga kokkupõrget või suurt graavitõmmet. Seega on need kuud tõenäoliselt sama progenitorobjekti purunemisjäänused.
Nimetus
Objekt sai ametliku nime 2002. aasta oktoobris — Iocaste (Jokasta) — Kreeka mütoloogias tuntud tegelase järgi, kes oli Oidipuse ema ja naine. Nimetuskäik järgib Rahvusvahelise Astronoomia Liidu traditsiooni anda Jupiteri kuudele kreeka või rooma mütoloogiast pärinevaid nimesid vastavalt nende omadustele ja orbiidile.
Vaadeldavus ja uurimisvõimalused
Tänu väikesele suurusele ja tumedale pinnale on Iocaste amatöörteleskoopide jaoks liiga hämar — selle uurimine nõuab suuremaid maapealseid teleskoope või pildistamis- ja jälgimissüsteeme. Selliseid objekte uuritakse peamiselt orbiitide ja spektrite abil, et paremini mõista nende koostist, päritolu ning dünaamilist ajalugu. Ananke-grupi liikmete võrdlevad uuringud aitavad selgitada, kas need pärinesid ühest suuremast progenitorist.
Kokkuvõte: Iocaste on väike (≈5 km) retrograadse orbiidiga Jupiteri mittesfääriline kuu, avastatud 2000. aastal Hawaii ülikooli meeskonna poolt. Selle orbiit ja omadused viitavad kuuluvusele Ananke gruppi ning tõenäolisele päritolule kerakujulisest progenitor-asteroidist, mis on hiljem purunenud.