Mis on Apterygota? Ürgsete tiibadeta putukate ülevaade
Avasta Apterygota — ürgsed tiibadeta putukad: primitiivsed, läbipaistvad nümfid, 400 miljonit vana ajalugu ja omapärased areng- ning paljunemisharjumused.
Apterygota on ajalooline termin ürgsete, tiibadeta putukate rühmale, mida varem käsitleti eraldi alamklassina. Nimi tähistab sõna-sõnalt „tiibadeta” putukaid: need on nii tänapäeval elavad kui ka fossiilsed vormid, kellel ei ole kunagi nende evolutsioonilise ajaloo jooksul tekkinud tiibu.
Apterygootide fossiilne ajalugu ulatub kaugele: üks varasemaid teadaolevaid leide on Devoni ajastu Rhynie kivikirstkalmes, mis on umbes 400 miljonit aastat vana. See on oluline, sest apterygoodid erinesid teistest putukatest enne tiibade tekkimist. Tuleb eristada ka liike, kellelt tiivad on evolutsiooni käigus hoopis kaotatud (näiteks mõned hüpoteetilised või tänapäevased rühmad); mõnel tiibadeta putukal nagu kirpudel on tiibade puudumine teistsuguse evolutsioonilise ajalooga — nad on teatud rühmadest sekundaarse tiibade kaotuse tulemus.
Apterygootide peamised tunnused on suhteliselt lihtsad ja primitiivsed. Iseloomulikud omadused ja eluviisid:
- Areng: nende nooremad staadiumid ehk nümfid läbivad vähe või üldse ei läbi klassikalist pehmet või täielikku metamorfoosi. Seda tüüpi arengut nimetatakse ametaboolseks — nümfid näevad välja nagu väikesed täiskasvanud ja kasvavad läbi korduvate väliskesta heitmise etappide.
- Elutsükli eripära: pärast suguküpsuse saavutamist võivad paljudel apterygootidel esineda mitmed kasvustaadiumid (astmed), mis tähendab, et nad ei lõpe arengu järkjärgulist kasvamist kohe pärast esimese suguküpsuse tekkimist.
- Morfoloogia: keha on sageli ümar või piklik, nahk õhuke ja mõnikord läbipaistev. Paljudel rühmadel esinevad tagapool kaks või kolm sabasarnast lähendit (cerci ja pseudotailid), mis annavad toodetele iseloomuliku välimuse.
- Toitumine ja elupaik: enamik on väiksed ja elavad mullas, leheõõnes, koore all või niisketes elupaikades. Nad toituvad orgaanilisest ainest, seentest, mikroorganismidest või on väikesed kiskjad sõltuvalt rühmast.
- Paljunemine: paljudel rühmadest toimub seemnevahetus spermatofooride (spermapakkide) abil — isased hoiavad või asetavad spermapakke, mille abil toimub ülekandmine emasloomale; see ei ole tavaline siseviljastus nagu paljudel kõrgematel putukatel.
Süstemaatiliselt on „Apterygota” tänapäeval osaliselt ajalooline ja mõnevõrra vastuoluline mõiste, kuna see rühm ei ole monofüleetiline (mitte kõik tiibadeta putukad ei moodusta ühte ainukest sugupuud). Traditsiooniliselt kuulusid siia mitmed väiksemad ordenid, näiteks Collembola (suanalised ehk kevadlased), Protura, Diplura ja mõned teised ürgsemad rühmad, aga kaasaegsed molekulaarsed ja morfoloogilised uurimused on näidanud, et mõnda neist rühmadest tuleks eristada või liigitada teistmoodi. Seega kasutatakse tänapäeval sagedamini täpsemaid taksonoomilisi nimetusi (nt Entognatha ja Ectognatha), mitte üldist märgendit „Apterygota”.
Fossiilne materjal ning elupaikade uurimine aitavad mõista, kuidas ja millal tiivad putukate evolutsioonis tekkisid ning milliste omaduste põhjal erinesid varased tiibadeta vormid teistest putukatest. Kuigi paljusid apterygootide liike on raske uurida nende väikese suuruse ja varjatud eluviisi tõttu, on nad ökosüsteemide lagundajate ja toitainete ringluse jaoks olulised.
Kaitse ja teaduslik tähtsus: praegu ei ole ükski liik kantud looduskaitsealuste liikide nimekirja. See ei tähenda, et apterygootid oleksid ilma ohuta: nende elupaikade hävimine, kuivendamine ja saastumine võivad ohustada kohalikke populatsioone, ning paljud liigid on teaduslikult halvasti tuntud või täielikult kirjeldamata. Seetõttu on oluline säilitada ka väiksemaid, niiskemaid ja orgaanikaküllasemaid elupaiku, kus sellised putukad elavad.
Kokkuvõtlikult on „Apterygota” kasulik mõiste, et rääkida ürgsetest tiibadeta putukatest ja nende eripäradest, kuid tänapäevane taksonoomia suhtub sellesse mõisteparafhaalselt ning uurimine jätkub, et täpsustada, kuidas need varased putukad seotud on ülejäänud putukate mitmekesisusega.
Rühma ajalugu
Apterygota liigitus muutus aja jooksul. sajandi keskpaigaks kuulus alamklassi neli klassi (Collembola, Protura, Diplura ja Thysanura). Rangema kladistliku metoodika kasutuselevõtuga osutus alamklass parafüleetiliseks. Esimesed kolm rühma moodustasid monofüleetilise rühma, Entognatha. Thysanura on tihedamalt seotud tiivuliste putukatega. muutes seega isegi amüotseratilised apterygoodid parafüleetiliseks.
Mõned arvavad, et Collembola ei ole enam üldse putukad, kuid nende positsioon ei ole veel selge.
Küsimused ja vastused
K: Mis on apterygota?
V: Apterygota on väike alamklass primitiivseid putukaid, millel ei ole kunagi oma evolutsioonilises ajaloos olnud tiibu.
K: Millal on nende esimene teadaolev esinemine fossiilides?
V: Nende esimene teadaolev esinemine fossiilsetes andmetes on Devoni ajastu Rhynie-kivikivimites umbes 400 miljonit aastat tagasi.
K: Mille poolest erinevad Apterygota teistest putukatest, millel puuduvad tiivad?
V: Kuigi mõnedel teistel putukatel, näiteks kirbudel, puuduvad samuti tiivad, pärinevad need putukad tiibadega putukatest ja on need evolutsiooni käigus kaotanud. Seevastu Apterygota on primitiivne putukarühm, mis erines teistest ordudest enne tiibade tekkimist.
K: Millised on veel mõned Apterygota'de primitiivsed tunnused?
V: Neil on veel mõned muud primitiivsed tunnused, näiteks nümfid, mis läbivad vähe või üldse mitte metamorfoosi, neil on pärast suguküpsuse saavutamist mitu astet ja neil on õhuke nahk, mis muudab nad läbikumavaks.
K: Kuidas isased Apterygota'd paljunevad?
V: Isased Apterygota'd hoiavad spermapakke, mitte ei viljasta emasloomi sisemiselt.
K: Kas mõni Apterygota liik on kantud looduskaitsealuste liikide nimekirja?
V: Praegu ei ole ühtegi Apterygota liiki kantud looduskaitseliselt ohustatud liikide nimekirja.
K: Mille poolest erinevad Apterygota liigi nümfid teistest putukatest?
V: Apterygota'de nümfid läbivad vähe või üldse mitte metamorfoosi, nii et nad näevad välja nagu täiskasvanud isendid, ja jätkavad pärast suguküpsuse saavutamist kogu elu jooksul mitme instariiga muskeldumist. Kõigil teistel putukatel on ainult üks suguküps täiskasvanud staadium.
Otsige