K2

Nimi

Nimetust K2 kasutas esmakordselt Briti India suur trigonomeetriline uuring. Thomas Montgomerie tegi Karakorami mäestiku esimese uuringu. Ta tegi seda Haramukhi mäelt, mis asub 210 km (130 miili) lõuna pool. Toona visandas ta kaks kõige silmapaistvamat tippu ja nimetas need K1 ja K2.

Suure trigonomeetrilise uuringu poliitika oli kasutada võimalusel kohalikke nimetusi mägedele. K1 kandis kohalikku nime Masherbrum, mida peagi hakati kasutama. K2-l aga ei olnud kohalikku nime. Selle põhjuseks võis olla selle kaugus. See ei ole nähtav ei Askole'ist, mis on viimane küla lõunas, ega ka lähimast külast põhjas. Arvatakse, et vähesed kohalikud inimesed oleksid käinud seal, kus seda oleks võinud näha. Kohalikuks nimeks on pakutud nime Chogori, mis tuleneb kahest balti sõnast chhogo ("suur") ja ri ("mägi") (چھوغوری). Selle laialdase kasutamise kohta ei ole siiski palju tõendeid. Selle võisid leiutada lääne maadeavastajad. See on aga aluseks nimele Qogir (lihtsustatud hiina keeles: 乔戈里峰; traditsiooniline hiina keeles: 喬戈里峰; pinyin: Qiáogēlǐ Fēng), mida Hiina valitsus kasutab mäe ametliku nimena.

Kuna mäel ei olnud kohalikku nime, pakuti välja Godwin-Austeni mäe nimi. See oli Henry Godwin-Austeni auks, kes oli selle piirkonna varajane uurija. Kuigi Kuninglik Geograafiline Selts lükkas selle nime tagasi, kasutati seda mitmel kaardil ja seda kasutatakse ikka veel aeg-ajalt.

Mägi on ikka veel tuntud nime K2 all. Praegu kasutatakse seda nime ka balti keeles, mis tähendab Kechu või Ketu. Itaalia mägironija Fosco Maraini väitis, et kuigi nimi K2 tuli juhuslikult, on see mäele hea. Ta ütles:

... ainult nime paljas luustik, kõik kivist ja jääst ja tormist ja kuristikust. See ei püüa kõlada inimlikult. See on aatomid ja tähed. See on maailma alastisus enne esimest inimest - või paelunud planeedil pärast viimast.

Montgomerie originaaljoonis nimega K2

Ronimise ajalugu

Varajased katsed

Mäge uuris esimest korda Euroopa meeskond 1856. aastal. Meeskonna liige Thomas Montgomerie nimetas mäge K2-ks. Teised mäed said algselt nimed K1, K3, K4 ja K5, kuid hiljem muudeti need kohalike nimede järgi. 1892. aastal juhtis Martin Conway Briti ekspeditsiooni, mis jõudis Baltoro liustikule.

Esimene tõeline katse K2-le ronida oli 1902. aastal anglo-Šveitsi ekspeditsioonil. Neil kulus neliteist päeva, et jõuda mäe jalamile. Pärast viit katset jõudis meeskond vaid 6525 meetrile (21 407 jalga).

Järgmine ekspeditsioon toimus 1909. aastal. Seda juhtis Itaalia prints Luigi Amedeo, Abruzzo hertsog. See meeskond jõudis ainult mäe kaguserval 6250 meetri kõrgusele. Pärast teiste marsruutide otsimist ja leidmata jätmist ütles hertsog, et K2-le ei ronita kunagi.

Järgmine katse tehti alles 1938. aastal. Sel ajal viis ameeriklane Charles Houston mäele ekspeditsiooni. Nad otsustasid, et Abruzzi Spur on parim marsruut, ja jõudsid umbes 8000 meetri kõrgusele.

1939. aastal jõudis Fritz Wiessneri juhitud Ameerika ekspeditsioon 200 meetri kaugusele tipust. See lõppes katastroofiga, kui neli liiget hukkus mäel.

Charles Houston üritas 1953. aastal uuesti. See katse ebaõnnestus tormi tõttu, mis lõi meeskonna 10 päevaks 7800 meetri kõrgusel lõksu. Üks mägironija hukkus ekspeditsioonil. Paljud teised oleksid peaaegu hukkunud massilise kukkumise tagajärjel, kuid Pete Schoening päästis nad.

Esimene edu

Lõpuks, 1954. aastal, jõudis Itaalia ekspeditsioon tippu. Seda juhtis geoloog Ardito Desio. Kaks ronijat, kes jõudsid tippu, olid Lino Lacedelli ja Achille Compagnoni, 31. juulil 1954 kell 18.00. Üks ekspeditsiooni liige (kolonel Muhammad Ata-ullah Pakistanist) oli osalenud ka Ameerika 1953. aasta katsel. Teised liikmed olid teadlased, arst, fotograaf ja teised. Mario Puchoz hukkus katsel. Kaks teist liiget pidid haiglasse sattuma ja ühele tuli külmetushaavade tõttu amputeerida varbad.

Hilisem edu

Teine edu saabus alles 23 aastat pärast esimest. See oli Jaapani ekspeditsioon, mida juhtis Ichiro Yoshizawa 1977. aastal.

Kolmas õnnestumine toimus 1978. aastal ja kasutas teistsugust marsruuti kui esimesed kaks. Selle tegi Ameerika meeskond, mida juhtis James Whittaker.

Teine märkimisväärne edu oli 1982. aastal, kui Jaapani meeskond ronis mäe raskemal Hiina poolel. Varasemad õnnestumised olid toimunud Pakistani poolelt. Ekspeditsiooni juhtisid Isao Shinkai ja Masatsugo Konishi. Kolm meeskonnaliiget jõudsid 14. augustil tippu. Üks neist aga suri laskumisel. Neli teist liiget jõudsid tippu järgmisel päeval, 15. augustil.

Esimene inimene, kes jõudis tippu kaks korda, oli Tšehhi ronija Josef Rakoncaj. Ta osales 1983. aastal Itaalia ekspeditsioonis, mis jõudis tippu. Kolm aastat hiljem jõudis ta rahvusvahelise ekspeditsiooni koosseisus uuesti tippu.

Esimene naine, kes jõudis tippu, oli Poola ronija Wanda Rutkiewicz 1986. aastal. Kaks teist naist jõudsid tippu hiljem samal päeval, kuid surid alla tulles.

2004. aastal sai hispaanlane Carlos Soria Fontán 65-aastaselt vanimaks K2 tippu tõusnud inimeseks.

2018. aastal sai Poola ronijast Andrzej Bargielist esimene inimene, kes suusatades K2 tippu jõudis.

Lisaks nendele märkimisväärsetele õnnestumistele on umbes 300 inimest roninud mäe tippu.

Achille Compagnoni 1954. aastal K2 tippu tõusmas.


K2 idast, pildistatud 1909. aastal

Raskusastme raskusaste

Kuigi Everesti tipp on kõrgem, on K2 palju raskem ja ohtlikum ronimine. See on osaliselt tingitud halvemast ilmastikuoludest. Paljud usuvad, et see on maailma kõige raskem ja ohtlikum ronimine. See ongi viinud hüüdnime "metsik mägi". Ainult umbes 300 inimest on jõudnud tippu. See on palju vähem kui 5600 inimest, kes on Everesti tippu jõudnud. Vähemalt 80 inimest (2010. aasta septembri seisuga) on ronimiskatsetel hukkunud.

Kuigi mõned on püüdnud talvel K2-le ronida, ei ole veel keegi neist olnud edukas.