Laose Revolutsiooniline Rahvapartei (LPRP): ajalugu, struktuur ja võim

Laose Revolutsiooniline Rahvapartei (LPRP): põhjalik ülevaade ajaloost, struktuurist ja võimust — partei areng, poliitikastruktuurid ja mõju tänapäeva Laoses.

Laose Revolutsiooniline Rahvapartei (lao: ພັກປະຊາຊົນປະຕິວັດລາວ), varem Laose Rahvapartei, on Laose marksistlik-leninistlik poliitiline partei. See on välja kasvanud Vietnami Kommunistlikust Parteist, mille asutas 1930. aastal Hồ Chí Minh. See on Laoses valitsenud alates 1975. aastast. Poliitikat kujundavad organid on poliitbüro, sekretariaat ja keskkomitee. Iga viie aasta tagant toimub parteikongress. Kongress valib poliitbüroo ja keskkomitee liikmed. Varem valis kongress ka sekretariaadi, kuid see organ kaotati 1991. aastal. 2016. aasta seisuga kuulus Laose Rahvusassamblee 132 liikmest 128 Laose Revolutsioonilise Rahvaparteisse.

Ajalugu ja taust

Partei algus ulatub 1950. ja 1960. aastate iseseisvusliikumise perioodi, mil kommunistlikud ja rahvuslikud jõud võitlesid Prantsuse koloniaalvõimu ja hiljem ka Tagasihoidliku Kuningriigi vastu. 1975. aasta sügisel kukutati monarhia ning moodustati Lao Rahvademokraatlik Vabariik, mille valitsuse ja riigivõimu keskseks kandjaks sai Laose Revolutsiooniline Rahvapartei. 1980. ja 1990. aastate alguses kohtas riik majanduslikku survet, mis viis reformide ja turumõjude osalise sisseseadmiseni.

Ideoloogia ja poliitika

Ideoloogiliselt toetub partei marksistlik-leninistlikule doktriinile ning kuulutab teed sotsialistlikule arengule, mida kombineeritakse kohaspetsiifiliste majandus- ja arenguotsustega. 1980. aastate lõpus ja 1990. aastatel võeti kasutusele turupõhiseid elemente lubavad reformid (sarnased teistele piirkonna kommunistlikele parteidele), eesmärgiga kiirendada majandusarengut ja meelitada välisinvesteeringuid, säilitades samas partei poliitilise monopoli.

Organisatsioon ja juhtimine

Parteistruktuur on hierarhiline ja keskendunud. Peamised organid on:

• Parteikongress – koguneb tavaliselt iga viie aasta järel; määratleb üldsuuna, muudab vajadusel programmi ja valib kõrged organid.
• Keskkomitee – tegutseb kongresside vahel ning valib poliitbüroo ja teisi juhtorganeid.
• Poliitbüroo – partei kõrgeim juhtiv organ, mis teeb igapäevaseid otsuseid riigi ja partei poliitika üle.
• Sekretariaat – administraatiivne organ, mis vastutab poliitikate elluviimise ja korralduse eest (mainitud on, et seda organit kaotati 1991. aastal ehk selle roll on ajalooliselt muutunud).

Parteijuht (tavaliselt nimetatud peasekretär või üldsekretär) on de facto riigi kõige mõjukam poliitik ning tihti katab tähtsaid riigiameteid ka teistes institutsioonides (nt riigipea või peaminister).

Suhted riigiasutustega ja massiorganisatsioonid

Parteil on tugev kontroll riigivõimu, kaitseväe, politsei ja meedia üle. Paljud ametikohad täidetakse partei liikmete poolt. Samuti kasutatakse massiorganisatsioone nagu Lao Front for National Construction, et koordineerida ühiskondlikku toetust ja kanda ette partei poliitikaid, samuti kontrollida kandidaatidest ja valimisprotsessist osasaamist.

Mõju majandusele ja välissuhetele

Alates reformidest on Laos pürginud majanduskasvu ja investeeringute poole, eriti naaberriikide – eelkõige Hiina ja Vietnami – ning rahvusvaheliste investorite toel. Riik on keskendunud hüdroenergia, infrastruktuuri ja maavarade arendamisele. Samal ajal püüab partei tasakaalustada majanduslikke avamisi säilitades poliitilist kontrolli.

Kriitika ja väljakutsed

• Rahvusvahelised inimõiguste organisatsioonid on korduvalt kritiseerinud Laose poliitilist süsteemi sõnavabaduse, õiguskaitse ja poliitilise mitmekesisuse puudumise pärast.
• Majanduslikud väljakutsed – sissetulekute ebaühtlus, sõltuvus ressursitarbimisest ja välisinvesteeringutest – nõuavad jätkuvaid reforme.
• Rahvuslikud ja kogukondlikud konfliktid, sealhulgas ümberasustamise küsimused suurte arendusprojektide puhul, on tekitanud pingeid.

Tänapäevane seis ja tulevik

Laose Revolutsiooniline Rahvapartei jääb riigi dominantseks jõuks ning määrab suuna nii sise- kui välispoliitikas. Parteil on jätkuvalt eesmärk juhatada riiki stabiilse ja “kontrollitud” ülemineku kaudu, kusjuures majanduslikud reformid jätkuvad sammhaaval. Võtmeküsimused tulevikus hõlmavad majanduse mitmekesistamist, sotsiaalsete erinevuste vähendamist ning tasakaalu leidmist välispartneritega – eelkõige Hiina ja Vietnami – toimivate suhete säilitamisel ja arendamisel.

Märkus: Originaaltekstis toodud faktid (sealhulgas kongressi korduvatest valimistest, poliitbüro ja keskkomitee rollist ning 2016. aasta Rahvusassamblee koosseisu kohta) on säilitatud ja laienenud konteksti ning selgitustega.

Otsing