Koldtaimed (Lükopoodid, Lycopodiophyta) – päritolu, omadused ja paljunemine

Lükopoodid (Lycopodiophyta või Lycophyta) on vanim säilinud veresoonte taimede rühm. Need taimed moodustavad ühe eraldiseisva alajaotuse taimede kuningriigi veresooneliste taimede. Nende varaseimad fossiilkirjed pärinevad umbes 428–410 miljoni aasta tagusest ajast, mis näitab nende pikka evolutsiooniajalugu.^p99 Lükopoodid sisaldavad nii tänapäeval elavaid primitiivsema ehitusega liike kui ka muistsetest aegadest pärinevaid hiigelpuulisi vorme, mis olid eriti arvukad süsinikurikkal süvikul (karboniseerunud setetes) ehk matmisajal.

Päritolu ja fossiilne ajalugu

Lükopoodide fossiilne ajalugu ulatub tagasi mere-erinevuste piiridesse Siluri ja Devoni ajastutel. Mõnedes paleosoiliste ladestuste hulgas leiduvad hiiglaslikud lycopodiidid (näiteks sugukonnad nagu Lepidodendrales), mis võisid kasvada puu-suuruseks ja aitasid moodustada märkimisväärseid turba- ja kivisöevarusid. Tänapäevased liigid on selle võrreldes väikesed ja maapealsed, kuid nende sugupuu on väga vana.

Ehitus ja eripärad

• Mikrofüllid: Lükopoodidel on mikrofüllad — lehed, millel on ainult üks keskne veen. See on oluline erinevus võrreldes näiteks sõnajalgadel ja seemnetaimedel esinevate megafüllidega, millel on keerukam veenisüsteem.
• Protosüül ehk protostele: paljudel lükopoodidel on varasesse astmesse kuuluva tüüpi puitsüsteem (protosüül), mis erineb tüüpilisest kõrgemate taimede ouvertes veenistikust.
• Juured ja risoomid: tänapäevased liigid on tavaliselt väiksemas vormis, sageli pinnal või pealisjuurena kasvavad; paljudel on sõlmelised risoomid ja väiksed puurjuured.
• Sporangia paiknemine: eosed (spoorid) arenevad sporangiumides, mis asuvad sageli mikrofülli aluselt või kogunevad tippudes moodustades strobileid (õisikuteni sarnanevad kondensatsioonid).

Paljunemine ja sugupõlvkondade vaheldumine

Lükopoodid paljunevad eoseid eraldades ning neil esineb makroskoopiline põlvkondade vaheldumine. Dominantne ja nähtav põlvkond on sporofüütide põlvkond, mis toodab sporangiume. Eosed levivad ja idanedes annavad tihti väikese, iseseisva või osaliselt sõltuva gametofüüdi — see võib olla maapinnal nähtav või maa-alune, tihti sõltuv seenest (müko-heterootne) ning paljude liikide gametofüüt on väga väike ja õrn. Paljunemine võib olla nii vegetatiivne (põhjapoolsete risoomide jagunemise või juhtmete kasvuga) kui ka suguline, kus eostest arenevad sugupooled (spermid ja munarakud) viivad uue sporofüüdini.

Levik ja ökoloogiline roll

Lükopoodid esinevad laialdaselt: mitmed liigid elavad parasvöötmes, paljud troopikas ning ka alpides ja arktikas. Nad kasvavad metsapõrandal, niisketel niitudel, soodes ja kivisel pinnasel. Mõned liigid eelistavad varjulisi ja niiskeid kasvukohti, teised on kohastunud kuivemate tingimustega. Ökoloogiliselt osalevad nad pinnase stabiliseerimises, samas võivad nad olla olulised kitsaste ökosüsteemide komponendid ning mõnedes piirkondades tundmatuimenena haruldased.

Taksonoomia ja näited

• Lycopodiales — nn klubisammald- ja lükopoodiproovid (nt sugupõlv Lycopodium), sageli väiksemad ja maapealsed liigid.
• Selaginellales — spik-sammaldad (Selaginella), millest mõned on väga metsikud ja troopilised, teised kütte- või kuivastikukindlad.
• Isoetales — Isoetes (silmpuu-laadsed taimed ehk quillworts), tihti veekogude servas või niisketes lompides kasvavad liigid.

Inim- ja kultuuriline tähtsus

Mõned lükopoodid on aianduses hinnatud dekoratiivtaimedena, eriti troopilised Selaginella-liigid. Ajaloos on lükopoodide eosed kasutusel olnud tule- ja põlevainena (nt pulbrilisena) ning paiknesid ka traditsioonilises meditsiinis. Fossiilsed hiiglased aitasid kaasa süsinikumahule ja mõnes mõttes moodustasid varasematel geoloogilistel aegadel olulise osa maastiku biomassist.

Kaitse ja ohud

Mõned liigid on haruldased või ohustatud nende elupaikade kadumise, niiskuse muutuste ja liigse korjamise tõttu. Kaitsemeetmed hõlmavad elupaikade säilitamist, levikukohtade uurimist ja vajadusel kaitsealuse staatuse andmist, et hoida need vanad ja ökoloogiliselt olulised taimrühmad ka tulevikus.

Peamised tuntud genused tänapäeval on näiteks Lycopodium, Selaginella ja Isoetes — need näitavad lükopoodide suurt morfoloogilist ja ökoloogilist mitmekesisust, vaatamata nende varesele päritolule ja algelisele ehitusele.

Küsimused ja vastused

K: Mis on lükoopid?

K: Millal leiti varaseimad lükopoodide fossiilid?

K: Kuidas paljunevad lükopoodid?

K: Milline on Lycopodiophyta domineeriv põlvkond?

K: Mis on lükoopoodide ainulaadne omadus võrreldes teiste veresooneliste taimeliikidega?

K: Milline on lükoopodiophyta liikide struktuur?

K: Millised lükoopoodid kuuluvad selle jaotuse alla?

Otsing