Mandžu keel: ajalugu, kirjaviis ja kriitiliselt ohustatud keel

Mandžu keel on tungšu keel, mida rääkis algselt mandžu rahva enamik. See oli mandžu rahva emakeel enne Qingi dünastiat ja selle ajal — Qingi dünastia valitses Hiinat 1644. aastast kuni 1912. aastani. Mandšud on etniline vähemus Hiinas; 17. sajandi keskel nad kukutasid 1644. aastal Mingi dünastia ja asutasid Qingi dünastia. Selle aja jooksul sai mandžu keel tähtsaks õukondlikuks ja administratiivseks keelks, kuid suure osa rahvastiku igapäevakeeleks jäi hiina keelt kõnelev keel või kakskeelsus.

Ajalooline taust

Qingi dünastia algusaastatel oli mandžu keel kõrgel positsioonil: ametlikud dokumendid, korraldused ja õukondlik suhtlus olid sageli mandžu keeles või kahes keeles (mandžu ja hiina). Esimesed paarsada aastat püsis mandžu keele staatus tugev: see oli oluline sõjaliste ja valitsemisfunktsioonide mõistmiseks ning identiteedi kandja. Kuid alates 19. sajandi keskpaigast levis siniseerumine: paljud mandžu aadlikud ja linnarahvas hakkasid rääkima eelistatult hiina keelt, mistõttu mandžu keele kasutus vähenes sotsiaalselt tähtsates ringkondades. Selle peegliks on see, et juba lõpuaegadel Qingi dünastias rääkis viimastest keisritest keiser Aisin Gioro Puyi pigem hiina keelt ja oskas mandžu keelt väga vähe, kuigi mandžu jäi ametlikult dokumentides kasutatuks kuni keiserliku Hiina lõpuni.

Kirjaviis

Mandžu keel kasutab vertikaalset tähestikku, mis on pärit mongoli kirjaviisi mongoli kirjaviisi põhijoonetest, kuid kohandatud mandžu häälikusüsteemile. Kirja iseloomustab vertikaalne rida (kirjutatakse ülalt alla), mitu tähte võivad ühineda liidetud kujul ja tähtede kuju sõltub positsioonist sõnas. Kirjaviisi kohendati, et paremini väljendada mandžu häälikuid ja silpe – seda kasutati nii ilukirjanduses kui ka ametlikes tõlgetes ja dokumentides Qingi valitsemise ajal. Tänapäeval on kirjutusmälestised ja käsikirjad tähtis allikas keele ja ajaloo uurimisel.

Kriitiline olukord ja keele elujõud

Kuigi tänapäeval elab Hiinas umbes 10 miljonit mandžu etnilist inimest, on mandžu keel praktiliselt kadunud kui igapäevane põliskeel: arvestuste järgi räägib seda emakeelena vaid mõnisada kuni vaid mõnikümmend vanemat kõnelejat — mõnedes allikates mainitakse umbes 20 väga osavat kõnelejat. See viitab sellele, et mandžu keel on UNESCO ja teiste keelesäilitamise kategooriate järgi kriitiliselt ohustatud

Põhjused keele kadumisele

• Siniseerumine ja integratsioon: mandžu aadlikkond ja linnaelanikud omandasid sageli hiina keelt kui prestiižsema ja praktilisema suhtlusvahendi.
• Poliitilised ja majanduslikud muutused: ametlikud praktikad, haridus ja töövõimalused eelistavad hiina keelt, mis vähendab vajadust koduses mandžu keeles.
• Sotsiaalne stigma ja assimilatsioon: mõnel perioodil ei olnud oma väikerahvuste keeltele jätkuv tugi ning noorem põlvkond asus üha enam üle hiina keelele.

Säilitamine ja elustamine

Viimastel aastakümnetel on lingvistid, ülikoolid ja mõningad mandžu kogukonnad hakanud dokumenteerima keelt: salvestatakse vestlusi, koostatakse sõnaraamatuid ja grammatikakäsitlusi ning digiteeritakse käsikirju. Keele elustamine on keeruline, kuna vajatakse lisaks kirjanduslikule materjalile ka igapäevaseid suhtluskeskkondi, haridusprogramme ja noorte huvi äratamist. Mõned etteasted hõlmavad:

• keelekursused ja töötoad;
• õpiku- ja õppematerjalide koostamine;
• dokumenteerimine (audio- ja videosalvestised vanematest kõnelejatest);
• uurimisprojektid, mis tõstavad teadlikkust ja annavad tehnilisi vahendeid (sõnastikud, korpused).

Oluline teadmine ja tulevik

Mandžu keel on oluline ajalooline ja kultuuriline varandus: selle kaudu saab paremini mõista Qingi dünastia haldussüsteeme, täiendada teadmisi kõne- ja kirjasuhtest ning säilitada mandžu rahva identiteeti. Kuigi olukord on raskendatud ja keele positsioon on kriitiline, annab tulevikuvõimalusi tehnoloogia (digitaalsed arhiveerimistööriistad, e-õpe) ning kohalik initsiatiiv liituda keele säilitamise pingutustega. Keele säilitamine nõuab nii teaduslikku dokumenteerimist kui ka kogukondlikku huvi ja toetust.

Küsimused ja vastused

K: Mis on mandžu keel?

V: Mandžu keel on tungšu keel ja see oli mandžu rahva emakeel enne Qingi dünastiat ja selle ajal.

K: Kes on mandžud?

V: Mandžud on etniline vähemus Hiinas, kes kukutas 1644. aastal Mingi dünastia ja võttis riigi üle.

K: Millist kirjaviisi kasutavad mandžud?

V: Mandžu keel kasutab mongoli kirjaviisi versiooni, mida muudeti, et see paremini keelele sobiks.

K: Kas mandžu keel oli Qingi dünastia ajal ametlik keel?

V: Jah, esimesed 200 aastat oli see ametlik keel õukondades, kuigi tavainimesed rääkisid endiselt hiina keelt.

K: Kas mandžu aadlikud rääkisid hiina keelt?

V: Jah, 1800. aastate keskel muutus mandžu aadlike jaoks tavalisemaks, et nad rääkisid hiina keelt emakeelena.

K: Kes oli Hiina viimane keiser ja mis oli tema emakeel?

V: Hiina viimane keiser oli Aisin Gioro Puyi ja tema esimene keel oli hiina keel, kuigi ta oskas väga vähe mandžu keelt.

K: Kui paljud inimesed räägivad tänapäeval mandžu keelt ja milline on selle keele staatus?

V: Tänapäeval räägib mandžu keelt vaid 20 inimest, mistõttu on see kriitiliselt ohustatud keel. Peaaegu kõik mandariini keele esindajad räägivad tänapäeval mandariini hiina keelt.