Mongoolia kiri oli esimene kirjasüsteem, mida kasutati mongoolia keele kirjutamiseks. See on kursiivne kirjasüsteem — kõik tähed sõnas puudutavad sageli üksteist ja tähtede kuju sõltub sellest, kas täht asub sõna alguses, keskel või lõpus. Mongoolia kiri on vertikaalne: seda kirjutatakse ülevalt alla ja veerud liiguvad vasakult paremale, mis teeb selle ainulaadseks võrreldes teiste Aasia vertikaalsete süsteemidega (näiteks hiina traditsiooniline vertikaalne kiri liigub veergude kaupa paremalt vasakule). Kirjasüsteemi kasutatakse tänapäeval lisaks mongoolia keelele ka mitmete teiste mongoolia ja tunguusti keelte kirjutamiseks, nagu burjaadi, kalmõki, oiraadi (sh Clear Script / Todo variant), mandžu ja ksibe.

Arvatakse, et mongoli kirja vertikaalne sättumus tehti praktilistel põhjustel — selle abil oli mugavam kirjutada ka näiteks hobuse kaelale kinnitunud materjalile või rullidele, ning see sobis hästi vankrite ja ratsareiavarustuse tingimustega, kus hobused mängisid mongoli kultuuris suurt rolli. Aastal 1208 võttis Tšingis-khaan vangiks uiguuri kirjutaja Tatar-Tonga, kellelt nõuti vana uiguuri tähestiku kohandamist mongoli keele kirjutamiseks. See vana uiguuri päritolu süsteem kohandati mongoli häälikute ja grammatikavormide jaoks, ent algajatele mongoli keele emakeelsetele kõnelejatele võis selle õppimine olla keeruline.

Kirja omadused ja variandid:

  • Positsioonilised variandid: tähed võtavad erineva kuju sõltuvalt asendist sõnas (algus, keskel, lõpp), mis on tüüpiline kursiivsetele süsteemidele.
  • Vertikaalne suund: kirjutatakse ülevalt alla ja veerud liiguvad vasakult paremale — see on üks mongoli kirja eripära.
  • Mitmed kohandused ja variandid: näiteks oiraadiClear Script (Todo) ning manchu/ksibe jaoks kohandatud vormid, mis peegeldavad eri keelte fonoloogilisi vajadusi.

20. sajandi keskpaigas, kui Mongooliast sai kommunistlik riik, võeti 1940. aastatel ametlikult kasutusele kirillitsa tähed. See samm oli seotud tugevate poliitiliste ja kultuuriliste mõjudega, sealhulgas Nõukogude Liidu suunistega. Pärast kommunistliku režiimi lõppemist 1990. aastail algasid Eestis ja Mongoolias mitmesugused taastamis- ning pärandi säilitamise algatused: traditsioonilist mongoli kirja hakati taas õpetama ja see sai taas suuremat ametlikku tunnustust. Siiski jääb kirillitsa tänapäeval Välis‑Mongoolias (iseseisvas Mongoolia riigis) igapäevaseks ja laialdaselt kasutatavaks kirjapildiks, sest:

  • shul õppekavasid ja kirjaoskust tuleb taasrakendada — inimesed on harjunud kirillitsaga;
  • traditsioonilise kirja toetamiseks on vaja raha, õpetajaid ja materjale;
  • digitaalne tugi on keeruline — korrektne kuvatine nõuab spetsiaalseid fonte ja teksti kujundamise (shaping) tarkvara, kuigi mongoli kiri on nüüdseks Unicode standardis ja toetatud eri platvormidel.

Sisemongoolias (Hiina autonoomses piirkonnas) on olukord vastupidine: seal ei kasutata kirillitsat — enamik etnilisi mongoleid oskab lugeda mongoli kirja ja see on piirkonna koolides, ametliku kirjavahetuse ning tänavasiltide üks põhilisi kirju. Välis‑Mongoolias (iseseisev riik) loetakse laiemalt kirillitsat, ent huvi traditsioonilise kirja vastu püsib ning see on oluline osa mongoli identiteedist ja kultuuripärandist.

Digitaalne ja hariduslik areng: mongoli kiri on tänapäeval olemas arvutikoodides ja Internetis (Unicode'i plokina), kuid selle korrektseks kasutamiseks on vajalikud sobivad fondid, tekstitöötluse oblikatsioon ning klaviatuuripaigutused. Viimastel aastakümnetel on tehtud palju tööd, et parandada skripti toetust nii operatsioonisüsteemides kui veebis, mistõttu on üha lihtsam luua ja jagada materjale mongoli kirjas.

Kokkuvõttes on mongoli kiri ainulaadne kirjasüsteem oma vertikaalse vormi, kursiivse ühenduse ja ajaloolise päritolu poolest. See peegeldab sügavalt mongoli kultuuri ajalugu ning jätkab olulist rolli nii Hiinas asuvas Sisemongoolias kui ka laiemalt mongoolsete ja tunguusti keelte kirjakeelena.